Väike Mukk

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Väike Mukk on Wilhelm Hauffi kirjutatud muinasjutt, mis avaldati 1826. aastal muinasjuttude kogumikus.

Taustalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Muinasjutt on osa sarjast "Karavan". Noor kaupmees Muley reisib karavanis, milles osalejad räägivad igavuse peletamiseks üksteisele lugusid.

Sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Muley oli noor poiss, kasvas ta üles Türgis Nikaia linnas. Linnas elas vana kääbus Väike Mukk, kes elas üksinda oma majas ja käis sealt harva väljas. Tema kehakuju ja talle väga suurte riiete tõttu kiusasid Muley ja ta sõbrad tihti Mukki, astudes talle tuhvlite peale ja sikutades teda mantlist. Ühel päeval karistas Muley isa teda Muki kiusamise eest 50 hoobiga piibuvarrega. Kui Muley oli saanud 25 hoopi (poole karistusest), jutustas isa talle Muki loo:

"Muki isa Mukrah oli kõrgesti austatud, kuid väga vaene mees, kes elas sama üksildasena kui ta poeg. Mukrah häbenes poega tema väiksuse pärast ja ei harinud teda, ning kui Mukk oli 16-aastane, oli isa endiselt kuri, et Mukk käitus ikka veel lapsikult, kuigi oli juba peaaegu täiskasvanud. Ühel päeval aga Mukrah suri, kuid tema sugulased, kellele ta palju raha võlgnes, said kõik ta vara endale. Mukk ise päris vaid isa laiad püksid, vöö, mantli, turbani ja noa. Kuna Mukrah oli väga pikk, olid püksid Mukile liiga suured, mille Mukk lõikas lühemaks, kuid unustas neid laiusest kärpida. Mukk lahkus seepeale Nikaiast, et oma õnne leida.

Ühel päeval, peale pikka rännakut, sattus Mukk ühes linnas vana naise Ahavzi teenistusse, kes pani ta tema kasside ja koerte eest hoolitsema. Kuid kassid tegid majas palju segadust, ning Ahavzi uskus alati oma kasse ja ei olnud ka Mukile tema lubatud palka kunagi ära maksnud. Mukk tahtis Ahavzi juurest lahkuda, kuid tal polnud raha.

Ühel päeval aga näitas üks koer, keda Ahavzi just kõige paremini ei kohelnud, Mukile Ahavzi tuba. Toas oli üks kristallvaas, mis äratas Muki tähelepanu, kuid ta polnud märganud, et vaasil oli ka kaas ja see kukkus maha ja purunes kildudeks. Ta leidis toast tuhvlid ja jalutuskepi, pani tuhvlid jalga ja võttis kepi kaasa ning põgenes Ahavzi majast, mispeale hakkas ta järsku väga kiiresti jooksma.

Kui Mukk väsinuna maha langes, ilmus ta unenäos tema juurde seesama koer, kes õpetas teda, et kui ta tuhvleid kandes kolm korda kannal ringi keerab, saab ta väga kiiresti joosta ja kepiga saab ta leida varandust – kus on hõbe, koputab kepp kaks, ja kus kuld, seal kolm korda.

Ühel päeval jõudis Mukk kuninga juurde, kus ta palus tööd käskjalana. Orjade järelevaataja saatis Muki seepeale jooksma nende parima jooksja vastu ja Mukk võitis, mispeale kuningas tegi Mukist käskjala asemel oma esimese kiirjooksja, palgaga sada kuldtükki aastas.

Kuninga teised õukondlased aga ei sallinud Mukki ja korraldasid tema vastu vandenõusid, mis aga kõik ebaõnnestusid. Mukk oli kuulnud, et kuninga surnud isa oli siis, kui vaenlased ta maad vallutasid, palju kulda peitnud, kuid polnud oma pojale enne surma jõudnud öelda, kus kuld oli. Ühel õhtul avastaski Mukk kepi abiga lossiaia kuldtükke täis paja ja kaevas selle välja. Kui ta aga kõigile kulda jagas, lootes niimoodi sõpru võita, said õukondlased aga kadedaks ja hakkasid teda varitsema. Ühel päeval tabasid nad ta teolt, kui Mukk uuesti kullapada välja kaevas ja viisid ta kuninga juurde. Varahoidja Arhaz, kes oli Muki suurim vaenlane, valetas, et Mukk oli selle kulla riigikassast varastanud ja kuningas lasi Muki vangikongi ahelatesse panna.

Kuna kuninga vara varastamise eest oli karistuseks surmanuhtlus, palus Mukk kuningalt eraaudientsi ja lubas talle näidata, kuidas ta kulla leidis, kui teda ei hukata. Kuningas nõustus ja lasi natuke kulda maa sisse peita, ilma et Mukk oleks seda näinud. Seepeale asuski Mukk kulda otsima ja leidis kepi abiga selle üles, mispeale kuningas sai aru, et Arhaz pettis teda ja saatis talle siidnööri, et ta end üles pooks. Kuningas ütles, et ta jätab Muki ellu, kuid ähvardas ta igavesti vangi jätta, kui Mukk ei avalda talle oma kiirjooksu saladust. Mukk andis seepeale kuningale tuhvlid, kuid ei õpetanud kuningale kolm korda kannal ringi keeramist. Kuningas pani tuhvlid jalga ja jooksis kiiresti läbi aia, kuid kuna ta ei osanud tuhvleid peatada, vajus ta lõpuks väsinult maha. Kui kuningas uuesti teadvusele tuli, teatas ta Mukile, et jätab ta ellu ja laseb ta vabaks, kuid Mukk peab tema kuningriigist 12 tunni jooksul lahkuma või ta puuakse üles, tuhvlid ja kepi viis ta aga oma varakambrisse.

Mukk jõudiski peale 8-tunnist rännakut riigipiirile metsa, kus ta väsinuna maha langes. Ärgates näljasena, avastas ta kaks viigipuud. Ta noppis mõned viigimarjad ühe puu otsast. Kui ta aga läks ojja jooma, nägi ta oma peegelpildist, et talle olid tekkinud eeslikõrvad ja pikk nina. Natuke aega hiljem, olles uuesti näljane, sõi ta viigimarju teise puu otsast. Kui ta uuesti jooma läks, nägi ta peegelpildist, et ta kõrvad ja nina olid taas normaalsed. See andis talle ühe mõtte – ta noppis marju mõlema puu otsast, hankis endale uued rõivad ja maskeerituna läks uuesti kuningalossi juurde. Seal jäid tema viigimarjad silma kuninga ülemkokale, kes need talt ära ostis, mispeale Mukk põgenes.

Kuni kuningakoda sõi marju, kasvasid neilegi pikad kõrvad ja ninad. Kutsuti kokku mitmeid arste, kuid kõrvad ja ninad ei kadunud. Seepeale ilmus ootamatult välja Mukk, kes oli viigimarjade müügist saadud raha eest ostnud endale uue kostüümi ja pannud ette ka pika kitsehabeme, kaasas kott teise puu viigimarju ja kehastas end välismaise õpetlasena. Alguses ei tahetud teda kuulda võtta, kuid ta pakkus ühele printsile viigimarja ja tema kõrvad ja nina muutusid taas normaalseks, mispeale viis kuningas ta oma varakambrisse ja lubas talle anda ükskõik millise varanduse ravi eest. Mukk leidis kohe varakambris oma tuhvlid ja kepi, pannud tuhvlid jalga ja võtnud kepi kätte, võttis ta valehabeme eest ja näitas end kuningale, jättes kuningale truudusetuse eest ta eeslikõrvad alles, ning keeranud end kolm korda kannal ringi, põgenes lossist, enne kui kuningas jõudis abi kutsuda. Seepeale elaski Väike Mukk kodulinnas Nikaias väga jõukalt, kuid üksinduses, kuna ta ei usaldanud inimesi. Selletõttu väärib Mukk imetlust, mitte mõnitust."

Muley avaldas kahetsust, kuidas ta oli Väikese Mukiga käitunud, ning isa jättis talle teise poole 50 hoobist andmata. Muley rääkis loo ka oma sõpradele edasi ja hiljem nad ei narrinud Mukki enam kunagi, vaid austasid teda ja kummardasid tema ees just nagu kaadi või mufti ees.