Väike-Maarja kalmistu

Väike-Maarja vana kalmistu on kalmistu Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas Väike-Maarja asulas.

Kalmistu rajati Venemaa keisrinna Katariina II ukaasi põhjal 1774. aastal Väike-Maarja koguduse uus surnuaed kirikust põhja poole Ambla ja Rakvere mnt vahele.^[1] Kalmistu on tunnistatud kultuurimälestiseks.^[1] Kalmistu paikneb Uudeküla – Väike-Maarja tee (Tamsalu maantee) ja Rakvere maantee vahelisel alal.

18. sajandi viimasest veerandist maeti Väike-Maarja kiriku kirikuaeda ainult Väike-Maarja koguduse saksa koguduse liikmeid ja see omandas rahva kõnepruugis Saksa surnuaia nime, kuna uut Väike-Maarja surnuaeda hakati Maa ehk Maarahva surnuaiaks kutsuma. 19. sajandi viimasest veerandist levis uue Väike-Maarja surnuaia kohta nimetus Eesti surnuaed. 20. sajandi I veerandi lõpu poole rajati Väike-Maarja kirikust põhja poole veel üks kalmistu ja seepärast hakati kasutatavaid matmispaiku eristama vanusetunnus alusel: 18. sajandi kalmistut hakati kutsuma Vanaks ja 20. sajandi oma Väike-Maarja Uueks surnuaiaks.

Kalmistul asuvad II maailmasõjas hukkunute ühishaud (kultuurimälestis nr 5816)^[2] ja Jakob Tamme haud (kultuurimälestis nr 5817).^[3] Ka Väike-Maarja kirikuaed ja sellega külgnev uus kalmistu on tunnistatud kultuurimälestiseks.^[4]

Kultuuriloolistest isikutest on Väike-Maarja vana kalmistu põhjapoolse tee äärde maetud Jakob Tamm, Karl Krahe, Peeter Jakobson, lõunapoolse peatee lõunaküljele Kersti Merilaasi ema Anna Moorberg ja noorem õde Lydia ning kalmistuvärava juurde Johan Kotli, Tamsalu maantee lähedale Johan Elken.