Utterer's Meaning and Intentions

"Utterer's Meaning and Intentions" (Lausujatähendus ja kavatsused) on Paul Grice'i artikkel.

See ilmus ajakirjas Philosophical Review ( 1969, 68, lk 147–177). Taastrükk ilmus raamatus "Studies in the Way of Words" (lk 86–116).

Kokkuvõte

1. Ütlemine ja tähendus

Grice on andnud esialgse teooria mittekonventsionaalse implikatuuri tüübist vestlusimplikatuurist. Implikateeritakse seda, mida on tarvis eeldada, et kõneleja mõtleb, et säilitada eeldus, et ta järgib koostööprintsiipi (ja võib-olla ka mõnd vestlusmaksiimi), kui mitte öeldu, siis vähemalt implikateeritu tasandil. Grice on püüdnud aru saada, mil määral implikatuur annab kasuliku seletuse, et otsustada mõnede A-filosoofiliste teeside (Studies in the Way of Words, essee 1) seose üle. Jääb palju vastamata küsimusi. 1) Tuginemist ütlemise mõistele tuleb rohkem selgitada. 2) Konventsionaalse jõu (konventsionaalse tähenduse) mõiste vajab rohkem tähelepanu ja seda tuleb iseloomustada. 3) Konventsionaalse implikatuuri mõiste vajab tähelepanu ja suhe konventsionaalselt implikateeritu ja öeldu vahel vajab iseloomustamist. 4) "Implikatuur" on katussõna, millega vältida valikut selliste sõnade nagu "implitseerima", "vihjama", "näitama" ja "tähendama" vahel. Need sõnad väärivad analüüsi. 5) Tarvis on selgitada ka asjakohasuse mõistet, täpsustada, millal asjakohasust oodatakse (asjakohasuse maksiimi sisustamine), ja arvestada, millal on üldine ootus, et seda maksiimi (ja üldse kõiki maksiime) järgitakse. Grice püüab siin vastata eelkõige 1. küsimusele, millega kaasneb tähelepanu 2. ja 3. küsimusele. Järgneb visand "ütlemise, et p" mõiste kohta.

Grice tahab öelda, et väitest 1) "L (lausuja) ütles, et p" järeldub väide 2) "L tegi midagi x, millega L pidas silmas, et p." Aga on palju näiteid, kus väites 2) mainitud tingimus on täidetud, aga tegu ei ole ütlemisega. Näiteks mees autos peab tulede sisselülitamisest hoidumisega silmas, et mina läheksin esimesena ja ta ootab. Proovime asendada väite 2) väitega 2'): "L tegi midagi x, 1) millega L pidas silmas, et p, ja 2) mis on seda tüüpi, et see tähendab "p" (st sellel on kellegi jaoks kehtestatud standard või konventsionaalne tähendus). Siin on mugavalt lõtv sõnastus: "p" on otseses kõnes ning seega ei saa tsiteerida fraasile "L pidas silmas, et" järgnevat osalauset. Ka see tingimus on täidetud paljudel juhtudel, kus ei ole tegu ütlemisega, näiteks käemärguanne vasakpöörde kohta. Me tahame, et x-i tegemine oleks keeleline akt. Vastiku lihtsustusega võiks proovida sõnastust: "L tegi midagi x, 1) millega L pidas silmas, et x, 2) mis on niisuguse S-tüüpi lausungi esinemine, et 3) S tähendab ' p ', 4) S koosneb elementide (näiteks sõnade) jadast, mis on järjestatud viisil, mis on lubatud reeglitega (süntaksireeglitega), 5) S tähendab p lause S elementide konkreetse tähenduse, nende järjekorra ja nende süntaktilise iseloomuga." Ehk lühendatult: "L tegi midagi x, 1) millega L pidas silmas, et x, ja 2) mis on niisuguse W-tüüpi lausungi esinemine, et W tähendab mingis keelesüsteemis "p"." See on ikka veel liiga lai. See, et L teeb x, võib olla lause "Ta oli vaene, aga ta oli aus" lausumine. Nii see, mida L silmas pidas, kui ka see, mida lause tähendab, sisaldab midagi, mida tähendusse lisab sõna "aga", ja Grice ei taha, et sõna "aga" panus esineks selle seletuses, mida L ütles, (vaid konventsionaalses implikatuuris).

Grice toob sisse "keskse tähenduse" mõiste, andes tähenduse ütlusele: "Pidades silmas, et p, pidas L keskselt silmas, et q." Nii et "L ütles, et p," tähendaks lõpuks: "L tegi midagi x, 1) millega L pidas keskselt silmas, et x, ja 2) mis on niisuguse S-tüübi lausungi esinemine, mille tähenduse osa on "p"."

Jäävad mitmesugused küsimused: 1) kuidas eksplitseerida väidet "L pidas silmas, et p?" 2) kuidas eksplitseerida väljendit "S (sõna või lause) tähendab "..."" ja kuidas see väljend on seotud väitega "L pidas silmas, et p"? 3) kuidas eksplitseerida väidet "L pidas (peaks) silmas "p"" (ka "L pidas sel juhtumil silmas "p"" ja "L pidas S-iga silmas "p"") ja kuidas see seondub 1. ja 2. küsimuses mainitud väljenditega? 4) kuidas eksplitseerida väidet "L pidas keskselt silmas, et p"?

Mitteloomuliku tähenduse variandid

Sõna "tähendama" (mean) tarvituste seas, mis on spetsiaalselt seotud suhtlemisega, (mitteloomulik tähendus) tuleb teha eristusi.

Vaatame lauset (S): "Kui ma siis aitan rohul (grass) kasvada, siis mul pole aega lugeda." 1a) Oleks ligikaudu tõene öelda, et S tähendab (ühes tähenduses): 'Kui ma siis aitan seda, millest murud koosnevad, kasvada, siis mul pole aega lugeda.' Sellist tähendusetäpsustust nimetab Grice "täieliku lausungitüübi" (lause või lausesarnase mittekeelelise lausungitüübi) ajatuks tähenduseks. 1b) Oleks tõene öelda, et rohi tähendab 'murumaterjal' ja oleks tõene öelda, et "rohi" tähendab 'marihuaana'. Selliseid tähendusetäpsustusi nimetab Grice "mittetäieliku lausungitüübi" (mittelauseline sõna või fraas või sõna või fraasiga analoogne mittekeeleline lausungitüüp) ajatuteks tähendusteks. 2a) Et täielikul lausungitüübil x võib olla mitu ajatut tähendust, siis peab saama seostada x-i konkreetse lausungiga ainult ühe ajatu tähenduse, välistades teised. Peab saama öelda S-i konkreetse lausungi kohta, et S tähendas siin "Kui ma siis aitan seda, millest murud koosnevad, kasvada, siis mul pole aega lugeda" ning "ma siis aitan rohul kasvada" tähendab siin "ma siis aitan seda, millest murud koosnevad, kasvada". Selliseid tähendusetäpsustusi nimetab Grice täieliku lausungitüübi rakenduslikuks ajatuks tähenduseks (konkreetse lausungijuhtumi jaoks). 2b) Samamoodi peab saama rääkida mittetäieliku lausungitüübi rakenduslikust ajatust tähendusest. 3) Võib olla tõsi, et kui konkreetne lausuja L lausus S, siis ta pidas S-iga (S-i sõnadega) silmas: i) "kui ma olen siis surnud, siis ma ei tea, mis maailmas toimub," ja võib-olla veel ii) "üks surnud olemise eelis on see, et ma olen maailma õuduste eest kaitstud". Kui oleks tõsi, et L lausudes S pidas S-iga silmas i), siis oleks ka tõsi, et ta pidas sõnadega "siis aitan rohul kasvada" silmas "siis olen surnud". Eeldusel, et "lasen rohul kasvada" ei ole idioom, ei saaks öelda, et senised täpsustused täpsustavad S-i (ega selle esimese osalause) ajatut tähendust või rakenduslikku ajatut tähendust. Sõnad "lasen rohul kasvada" ei tähenda ega tähenda siin 'olen surnud'. Sellist tähendusetäpsustust nimetab Grice lausetüübi juhutähenduse täpsustuseks. 4) Seni vaadeldud tähendusetäpsustuse variandid kasutavad kõik täpsustuseks jutumärke. Neljandas ja viimses tüübis seevastu kasutatakse kaudset kõnet. Kui oleks tõsi, et L pidas S-iga silmas i) (ja võib-olla ii)), et lausudes S pidas ta silmas, et kui ta oleks siis surnud, siis ta ei teaks, mis maailmas toimub, ja lausudes S pidas ta silmas (või pidas osalt silmas), et surnud olemise üks eelis oleks, et ta oleks maailma õuduste eest kaitstud. Aga poleks tõsi, et ta pidas sõnadega "ma siis aitan rohul kasvada" silmas, et ta on siis surnud. Seda tüüpi tähendusetäpsustusi nimetab Grice lausuja juhutähenduse täpsustusteks.

Artiklis "Utterer's Meaning, Sentence-Meaning, and Word-Meaning" on üksikasjalikumalt juttu ajatu tähenduse, rakendusliku ajatu tähenduse ja lausuja juhutähenduse vahelistest suhetest. Lähtudes eeldusest, et lausuja juhutähendust saab teatud moel eksplitseerida lausuja kavatsuste kaudu, kaitseb Grice teesi, et ajatut tähendust ja rakenduslikku ajatut tähendust saab eksplitseerida lausuja juhutähenduse (ja teiste mõistete) kaudu, niisiis lõppkokkuvõttes kavatsuse mõiste kaudu. Seal ta ei erista lausungitüübi juhutähendust lausuja juhutähendusest; kui aga see eristus on kord tehtud, ei tohiks olla keeruline eksplitseerida lausetüübi juhutähendust lausuja juhutähenduse kaudu. Järgnev ajutine definitsioon on küll ebaadekvaatne, kuid paistab olevat paljutõotav algus. Tähistagu "σ(x)" täielikku lausungitüüpi (σ), mis sisaldab lausungitüüpi x; x võib olla täielik või ebatäielik ja võib ka σ-ga kokku langeda. Tähistagu "φ" lausungitüüpi. Tähistagu "σ(φ/x)" tulemust, mis saadakse x-i asendamisel σ-s φ-ga. Grice pakub välja järgmise definitsiooni: "L pidas x-iga silmas φ siis ja ainult siis, kui eksisteerib niisugune σ, et L lausus σ(x) ja lausudes σ(x) pidas ta silmas, et ... (mõttepunktide kohale tuleb kirjutada σ(φ/x))."

Grice vaatleb edasi tolles artiklis tehtud eeldust, et lausuja juhutähendus on teatud moel eksplitseeritav lausuja kavatsuse kaudu. Lähtekohaks on artikkel "Tähendus", mida võetakse katsena defineerida lausuja juhutähenduse mõistet. Ta ei võta defineeritavaks mitte põhihuvi pakkuvat väljendusvormi 1) "Lausudes x, pidas L silmas, et p," vaid 2) "Lausudes x, pidas L midagi silmas." Artiklis "Tähendus" esitatud teooria sisaldas ideed, et adekvaatne definitsioon peab viitama lausungi x kavatsetavale tagajärjele või reaktsioonile lausungile x ning selle kavatsetava tagajärje või reaktsiooni täpsustamine annaks materjali vastuseks küsimusele, mida L lausudes x silmas pidas. Grice alustab järgmise definitsiooniettepaneku vaatlusest: "L pidas lausudes x midagi silmas" on tõene siis ja ainult siis, kui mingi publiku A puhul L lausus x, kavatsedes, et 1) A reageeriks mingil kindlal viisil r; 2) A mõtleks (tunneks ära), et L kavatseb 1); ja 3) A teeks 1) selle alusel, et ta teeb 2). (Lausumise ja lausungi all on siin mõistetud iga toimingut, mis kandideerib või võib kandideerida mitteloomulikule tähendusele. Ja "alusel" tähendab, et see, et A mõtleb, et L kavatseb, et A teeks r, on vähemalt osa põhjendist, miks ta teebr, mitte lihtsalt põhjus. Kui "alusel" asemel oleks "tulemusel", siis võiks reaktsiooniks võtta lõbustatud olemise, mille puhul mitteloomulik tähendus pole mängus.)

Järgnevalt vaatleb Grice vastuväiteid sellele definitsioonile, mis püüavad näidata, et see definitsioon on liiga nõrk (lubab liiga palju), või püüavad näidata, et see definitsioon on liiga tugev (jätab osa lausuja juhutähenduse juhtumeid kõrvale).