Tsiteerimine
|
See artikkel räägib tekstiväljavõtete paigutamisest kirjalikku või suulisesse teksti; tsitaatide kohta eri kunstiliikides vaata artiklit Tsitaat (kunst); teadustekstides tsiteerimise mõiste kohta vaata artiklit Tsiteerimine (teadus); keelefilosoofia mõiste kohta vaata artiklit Tsiteerimine (filosoofia) |
Tsiteerimine ehk tsiteering on teisest kirjalikust või suulisest tekstist või sama teksti teisest osast pärineva tekstilõigu paigutamine kirjalikku või suulisse teksti koos selle toimingu märgatavaks tegemisega, tavaliselt koos selle tekstilõigu autori, allika või mõlema äranäitamisega. Sel juhul öeldakse, et tsiteeritakse vastava tekstilõigu autorit või allikaks olevat teksti. Tsiteerimisel teksti paigutatud lõiku koos tsiteerimise fakti ja tekstilõigu päritolu edasiandmise vahenditega nimetatakse tsitaadiks. Erijuhul võib tekst koosnedagi ühest või mitmest tsitaadist.
Mõnikord esitatakse tsiteeritav tekstilõik väljajätetega, mõnikord jälle koos tsiteerija (või toimetaja) märkustega ja rõhutustega tsiteeritud tekstilõigu sees.
Tsiteerimisel võidakse kasutada ka lähteteksti tõlget.
Tsiteerimise markeerimise ja päritolu äramärkimise vahendid[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjalikus kõnes markeeritakse tsiteerimist eesti tavas tavaliselt jutumärkides. Võidakse kasutada ka taanet või raamistust.
Suulises kõnes võidakse tsiteerimist markeerida, kasutades enne tsitaadi algust fraasi "ma tsiteerin" ja pärast tsitaadi lõppu "tsitaadi lõpp".
Väljajätted (sealhulgas lause lõpu või alguse ärajätmine, kuigi lõpus kasutatakse punkti) markeeritakse tavaliselt kolme punktiga, mis võivad olla ka ümar- või nurksulgude sees. Tsitaadi vahele lisatud märkused ja rõhutustele osutamised paigutatakse tavaliselt nurksulgudesse ning lõpevad tavaliselt mõttekriipsule järgneva autorimarkeeringuga, milleks on initsiaalid või isiku rollile osutav sõna või lühend, näiteks "K. V.", "Autor", "Toim". Kui tsitaadi asukoht lauses nõuab suure algustähe asendamist väikesega või ümberpöördult, siis paigutatakse vajalik algustäht nurksulgudesse.
Kui tsitaat ei ole põimitud teksti sisse (näiteks motode ja aforismikogumike puhul), jutumärke tavaliselt ei kasutata.
Autorile või lähtetekstile osutamiseks võidakse autori nimi või teksti pealkiri anda pärast tsitaati sulgudes (tekstisse põimitud tsitaadi puhul), mõttekriipsu või lihtsalt sõnavahe järel või eraldi lõiguna. Tekstisse põimitud tsitaadi puhul võidakse autorit või pealkirja ka teksti sees mainida. Teadustekstides jm nõudlikes tekstides varustatakse tsitaadid tavaliselt allikaviidetega.
Tsiteerimise otstarve[muuda | muuda lähteteksti]
Tsiteerimist võidakse kasutada mitmel otstarbel.
Tsiteerimise abil võidakse tõendada, et tsiteeritav autor on tõesti väitnud seda, mida tsitaati kasutava teksti autor talle omistab.
Tsiteerimise abil võidakse dokumenteerida tsiteeritava autori täpset sõnastust, mille omapära ja nüansse ei ole võimalik refereerimise, ümberjutustamise ja tõlkimise teel edasi anda. Selle eesmärk omakorda võib olla näiteks võtta tsiteerijalt vastutus refereeringu õigsuse eest, illustreerida tsiteeritava autori stiili, näidata ära lähtekeelne sõnastus.