Usundiõpetus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Usundiõpetus on usu- ja mõttevabaduse põhimõtetest lähtuv üldhariduslik õppeaine, mille raames käsitletakse erinevaid religioone, usulisi liikumisi ja maailmavaateid; õpitakse tundma religiooni väljendumist kultuuris ning inimese ja ühiskonna elus; arutletakse eksistentsiaalsete küsimuste üle, et aidata orienteeruda mitmekesises maailmas.[1] Mitte segi ajada usuõpetusega!

Usundiõpetuses lähtutakse tasakaalustatud teaduslikust lähenemisest, selle raames õpitakse tundma religioonide mitmekesist pärandit tänapäeva nii positiivsetes kui ka probleemsetes ilmingutes.[2]

Usundiõpetuse eesmärgid:

  • Orienteerumine kultuuris. Ajaloolis-kultuuriliste tegurite mõistmine ning Eestis esindatud usuliste liikumiste põhiõpetuste tundmine; maailmavaadete mõju teadvustamine nii ühiskonna kui üksikinimese elus.
  • Respekti kujundamine. Oskus lugupidavalt ja suhteid ülesehitavalt kõnelda maalimavaateliste küsimuste üle ning vastu seista eelarvamuslikule suhtumisele, mõista usuvabaduse põhimõtteid ja piire.
  • Kõlbelise arengu toetamine. Teadlikkus oma peamistest väärtushoiakutest, väärtuste rolli analüüs nii enda kui ka teiste inimeste toimimises.
  • Kriitiline mõtlemine, eneserefleksioon ja tegelemine eksistentsiaalsete küsimustega. Oma maailmavaate põhiliste joonte sõnastamine ja oma tõekspidamiste analüüs käsitletud religioonide valguses.[1]

Riiklikus õppekavas on kirjeldatud 5 kursust: I kooliastmes kursus "Tavad, lood ja väärtused", II kooliastmes kursus "Väärtused ja valikud", III kooliastmes kursus "Maailmareligioonid", gümnaasiumiastmes kaks kursust: "Eesti usuline maastik" ja "Inimene ja religioon.[1][3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 "Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrus nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava”, Lisa 9". Riigi Teataja. Kasutatud 13.03.2018.
  2. Schihalejev, Olga (toim). "Põhikooli valikaine usundiõpetus.". Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, 2010. Kasutatud 13.03.2018.
  3. "Gümnaasiumi Riiklik Õppekava". Riigi Teataja. Kasutatud 13.03.2018.