Tulemasin

Zippo tulemasin

Tulemasin (inglise keeles lighter) ehk välgumihkel on kaasaskantav seade, mille abil on võimalik tekitada leeki. Välgumihkel koosneb plast- või metallanumast, mis on täidetud põleva vedeliku või rõhu all oleva gaasiga. Tänapäeval leidub tulemasinaid, mis tekitavad sädet kvartskristalli või elektriga. Tulemasina kasutusvaldkond on suur, peamiselt kasutatakse seda esemete süütamiseks, nagu sigaretid, ilutulestik ja küünlad.

Ajalugu

1823. aastal leiutas saksa keemik ja Jena ülikooli professor Johann Wolfgang Döbereiner ühe varaseima tulemasina. Välimuselt ei sarnanenud see tänapäeva tulemasinaga. See oli erakordselt populaarne toode, mida müüdi 1820. aastatel väidetavalt üle miljoni ühiku. Keemilise reaktsioonina tootis tulemasin süttivat vesinikugaasi plaatinast katalüsaatorisse, mis omakorda põhjustas gaasi süttimise ning tulemusena tekkis pidev leek.

Ferrotseeriumi leiutamine 1903. aastal võimaldas valmistada tulemasinaid, kuna see tekitab kergelt sädemeid. Esimesed ferrotseeriumi kasutavad tule süütamise riistad tekitasid ainult sädemeid, nagu Ronsoni püstoli kujuline Pist-O-Liter, mida hakati tootma 1910. aastal. Esimese tulemasina nimega Wonderlite tegi Ronson 1912. aastal. Hilisemad Ronsoni tulemasinad olid "täisautomaatsed", nagu Banjo, mida hakati tootma 1926. aastal. Erinevalt Zippo tulemasinatest, kus kaane avamine ei ole seotud tule süütamisega, avades kaane on tarvis ainult sädemeid, mis on töökindlam.

1930. aastatel oli kõige levinumaks kütuseks tulemasinates ligroiin ehk toorbensiin, mida oli võimalik toota naftast, nendes oli tule jaoks enamasti taht. 1930.–1940. aastatel hakati tootma tulemasinaid, mis kasutasid ligroiini asemel butaani. Kõige esimesed butaantulemasinad tootis USA firma Ronson.

Leiutaja George G. Blaisdell tutvustas 1933. aastal tulemasinat, millest sai üks maailma edukaim toode. Ta leiutas esimese Zippo tulemasina, mille disain osutus nii populaarseks, et ka tänapäevased USA firma Zippo tulemasinad on enamjaolt säilitanud algse välimuse.

Prantsuse firma BIC tõi 1973. aastal turule uut tüüpi ühekordse kasutusega tulemasina, mille eesmärgiks oli konkureerida sel ajal populaarse, kuid suhteliselt kalli, metallkorpuses Zippoga. BIC ühekordne tulemasin saavutas suure populaarsuse ja on tänapäevani laialt levinud. Ühekordselt kasutatavad tulemasinad sobisid ideaalselt kiiresti liikuvasse ühiskonda, kuna need ei vajanud korduvtäitmist ning neid oli lihtne ära visata.

Vaata ka

• Välgumihkel
• Ferrotseerium
• Tuletikk
• Tule süütamine

Välislingid

• A Brief History Of The Lighter