Tudu soostik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Tudu soostik paikneb Lääne-Viru maakonnas, Laekvere ja Vinni vallas. See soostik koosneb Punasoost, Järvesoost, Luussaare soost ja Rasivere soost. Soostiku pindala on 6240 ha[1]. Suur osa soostikust paikneb Tudusoo looduskaitsealal, mille pindala on 4719,4 ha ja mis kujundati 2006. aastal pruunkarude reservaadi ja Tudusoo maastikukaitseala baasil. Tänapäevaselt kaitserežiimilt on Tudu soostikus kolm suuremat sihtkaitsevööndit, mis kannavad väiksemate soolaamadega samu nimetusi: Punasoo, Järvesoo ning Luussaare sihtkaitsevööndid. Nende ümber ja vahele jäävad mitmed väiksemad piirangu- ja sihtkaitsevööndid. Peamine kaitse-eesmärk on säilitada ja kaitsta loodusmetsi, rabamaastikku ning kaitsealuseid liike. Tudu soostikus on kõik "sooaheliku" osad inimtegevusest mõjutatud: Punasoo põhjaosas paiknevad freesturbaväljad, lõunaosas üksikud kuivenduskraavid; kuivendatud on kraavitamise teel ka Luussaare sood ja Järvesoo ümbrust. Rikutud soode seisundi parandamiseks on LIFE programmi ja KIKi looduskaitseprogrammi toetusel kavas taastada ajavahemikul 2015-2020 LIFE MIRES ESTONIAprojekti raames osa Tudu soostiku looduslikust veerežiimist, selleks plaanitakse sulgeda osa sealsetest kuivenduskraavidest. Loodusliku veerežiimi taastamine on vajalik, et luua märgalakoosluste, sh Natura 2000 alade säilimiseks soodsad tingimused ja vähendada inimtegevusest tingitud mõjusid. Taastamistegevuste mõjuala - 2089 ha - jääb kaitseala piiridesse [2].

Tudu soostiku teke[muuda | muuda lähteteksti]

Tudu soostiku ahel on tekkinud kunagiste madalate veekogude ja Pandivere kõrgustiku nõlvaala allikaliste alade suustumise tulemusena (Kimmel, 2015). Jäänukjärvena on Järvesoo keskel Tudu järv siiani. Soo turbakihi paksus on kuni 6,5 m[1].

Kasvukoha- ja elupaigatüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Tudu soostiku kasvukohatüübid (Paal, 1997 järgi) on inventeeritud 2010. aastal Eestimaa Looduse Fondi poolt (vaatlejad: Alar Soppe, Eerik Leibak, Tõnu Ploompuu), mille käigus määratleti mättaraba (3221), älveraba (3222), laukaraba (3223), nõmmraba (3211), rohu-siirdesoo (3121) [3]. Metsasematest kasvukohatüüpidest on ära märgitud sinika rabastuv mets (1323), siirdesoomets (1421) ja rabamets (1431). Natura 2000 elupaigatüüpidest on Tudu soostik suuremas osas kaetud looduslikus seisundis rabadega (7110). Rabade kõrval leidub siirdesoo- ja rabametsi (91D0), Fennoskandia soostunud- ja soo-lehtmetsi (9080), vanu loodusmetsi (9010). Samuti leidub Tudusoos siirdesoid ja õõtsiksoid (7140) ning looduslikult huumustoitelisi järvi ja järvikud (3160). Natura 2000 elupaigatüüpide eestikeelsed vasted ja klassifikatsioon toetuvad Jaanus Paali (2007) [4] koostatud jaotusele. Sulgudes olevad kaldkirjas numbrid tähistavad rahvusvahelisi koosluste koode, mis on ära toodud Euroopa loodusdirektiivis. Rabad on looduskaitseliselt Natura 2000 kõrge tähtsusastmega kooslused ning Eesti vastutuskooslused.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 . H. Kink. 2006. Veeobjektid "Eesti ürglooduse raamatus". Tallinn, Teaduste Akadeemia Kirjastus. Lk 33
  2. Eestimaa Looduse Fond, Tartu Ülikool, Arheovisioon. "Tudusoo looduskaitseala soode taastamiskava".
  3. Paal, Jaanus; Leibak, Eerik (2013) Eesti soode seisund ja kaitstus. Eestimaa Looduse Fond
  4. Paal, Jaanus (2007) Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Teine täiendatud trükk. Auratrükk Tallinn, 308 lk.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

EELISe infoleht
Tudusoo looduskaitseala kaitse-eeskiri (kinnitatud 2010) viimati vaadatud 14.01.2016