Tondijutt
Ilme
Tondijutt (ingl ghost story) on etnoõudusulme alamžanr, mis hõlmab lugusid, mille tegelaskonna moodustavad üleloomulikud või psühhootilised, nt tondid, kollid, kummitused, fantoomid, luupainajad.[1]
Tondijuttudes on tontidele antud kõiketeadja või prohveti roll. Nad tegutsevad sõnumitoojate ja hoiatajatena, sageli ka painajate, hirmutajate ja kättemaksjatena.[1] Tondijuttude tondid käituvad maniakaalselt-sunduslikult ning nad ei suuda programmeeritud mustrist kõrvale kalduda.[2] Nad käivitavad närvekõditava sündmuste ahela, edastades autori sõnumit ja täites sageli pedagoogilist rolli.[3]
Eesti tondijutte
[muuda | muuda lähteteksti]- Ansomardi „Jalgsemaa Kitse-eide muinasjutud“ (1901)
- Juhan Jaik „Kaarnakivi“ (1931)
- Juhan Jaik „Tondijutud“ (1936)
- Kersti Kivirüüt „Kaku kabel ja teisi tondijutte“ (2011)
- „Eesti kollijuttude ja -salmide kuldraamat“ (2014)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Siirdu üles asukohta: 1,0 1,1 Org, Andrus (2017). Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
- ↑ Krull, Hasso 2000. Millimallikas. Kirjutised 1996–2000. Tallinn: Vagabund, lk 143–157.
- ↑ Kumberg, Krista 2010. Elav vaimuelu laste- ja noortekirjanduses. – Nukits, 18–22.