Timaios

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Timaios (dialoog))
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Platoni dialoogist; filosoofi kohta vaata artiklit Timaios Lokrosest

"Timaios" on üks Platoni dialoogidest. Teos on kirjutatud umbes aastal 360 eKr.

Teos koosneb peamiselt pikast monoloogist, mida peab Timaios Lokrosest. Teised tegelased on Sokrates, Hermokrates ja Kritias.

Tegemist on esimese osaga oletatavast triloogiast, mille teiseks osaks on Kritias. Triloogia kolmandaks osaks oleks hüpoteetiline Hermokrates, mille kohta pole aga teada, kas Platon selle ka tõepoolest kirja pani.[1] Mitmed antiikautorid on oletanud, et tegemist on plagiaadiga ja Platon kasutas äras Philolause poolt Pütagorase kohta kirjutatud raamatus olevaid materjale.[2]

Dialoog leiab aset õiglase riigikorra kohta käinud vestluse järel. Platoni teostest esineb selline jutuajamine Politeias, seega peaks dialoog aset leidma sellele järgnenud päeval.[3] Sokrates soovib kuulda oma ideaalse riigikorra suhetest seoses mõne teise maaga ja nii lubab Kritias rääkida Atlantisest, mis kaotas sõja ideaalse riigikorraga Ateena vastu. Ta teeb sellest lühikokkuvõtte, rääkides ka Atlantise hukust, andes seejärel sõna Timaiosele, et Atlantisest pikemalt omanimelises dialoogis rääkida.

Timaios räägib oma dialoogis asjade saamisloo. Ta väidab, et maailm on loodud ühe Jumala poolt ja on ka ise jumalik olend, milles asuvad vähemad jumalad, mis on seotud taevakehadega. Kaduvad asjad on omakorda loodud nende vähemate jumalate poolt. Esimesed on sarnasemad algse loojaga, kes on olev ja ei muutu, sellal kui nende olemus on muutuv ja liikuv nagu maailmas olevatel asjadelgi. Nii on nad võimelised seda looma. Russel Gmirkin on oletanud, et Timaiose loomislugu on mõjutanud Esimeses Moosese raamatus esinevat loomislugu ja et see sai lõpliku kuju aastal 273 eKr.[4]

Selleks, et esmane loodu oleks loojale sarnasem, kasutas Jumal ära kogu olemasoleva materjali, nii et universum on ainus ja ei suhtestu välisega.

Edasi arutleb Timaios algelementide üle. Ta esitab küsimuse, kas see, et me näeme vett tahkestumas ja auramas, sellal kui õhust tekib tuli, mitte seda, et algelemendid on üks. Sel juhul ei oleks kohane kasutada neist rääkides sõnu "see" või "too", vaid õige vorm oleks "säärane nagu". Timaios võrdleb seda pidevalt vormitava kullaga, millel võib olla arvukalt kujusid. Kui küsida, mis see on, siis on õige vastus alati kuld. Kui me aga tahame rääkida hetkevormist, siis peame ütlema, et see on "säärane nagu" mis iganes kujul see antud hetkel esineb.

Timaios leiab siiski, et elemendid on erinevad. Ta leiab, et tule aatomid on püramiidjad, sest tetraeeder on kõige teravamate nurkadega. Õhu aatomi kujuks on oktaeeder, vee aatomiks ikosaeeder ja maa aatomiks kuup. Dodekaeeder, mis ei jagune nii hõlpsasti kolmnurkadeks kui teised, ei ole aatomite aluseks, kuid Timaios leiab, et sel võib olla oma koht kosmose struktuuris.

Taoline nägemus sarnaneb Demokritose õpetusele aatomitest, kuid Platon tuletab oma aatomid ühest, kolmnurgast, mis on aluseks kõigile aatomite eri vormidele, sellal kui Demokritose aatomid on ise jagamatuks aluseks.[5] Epikuros pidas Platoni geomeetrilist aatomiteooriat aga naeruväärseks.[6]

Jõud taandab Timaios liikumisele, mis täidab tühjasid kohtasid. Aktiivseid tõmbejõudusid Timaios ei tunnista. Suure osa dialoogist võtab enda alla elementide interaktsioonide kirjeldus ja nende eri vormid, samuti see, kuidas need mõjuvad nägemisele ning lõhnameelele.

Edasi pajatab Timaios inimesest (mehest) ja inimkehast, samuti sellest, kuidas erinevate elementide rikutud tasakaal haigusi põhjustab ja vananemise põhjustest. Ta eristab kolme tüüpi hing, millest olulisim asub peas, teine rinnas ja kolmas kõhus. Kui inimene ei järgi piisavalt tähtsaimat hinge, vaid alistub teistele, või ei suuda maailma asjadest piisavalt hästi aru saada, siis kujuneb ta ümber, pannes aluse naistele ja muudele loomadele.

Dialoogi idee seisneb selles, et näidata, kuidas kosmoses kõik ühtsele ja lihtsale korrale taandub. Tõenäoliselt oli see mõeldud sissejuhatuseks kahele järgnevale dialoogile, kus Kritiases pidi käsitletama suhteid mütoloogilisel ajal, sellal kui Hermokritos pidi kajastama Platoni aja suhteid.[7]

Dialoogist on levinud ka ladinakeelne versioon. Esimesena tõlkis dialoogi osaliselt ladina keelde Cicero (umbkaudu aastal 45 eKr), kuid ta jättis välja dialoogi alguse ja lõpu ning piirdus üksnes kosmoloogilise osaga.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Michael W. Haslam: A Note on Plato’s Unfinished Dialogues. American Journal of Philology 97, 1976, Lk. 336–339.
  2. "Philolaus". Stanford Encyclopedia of Philosophy.
  3. Heinz-Günther Nesselrath: Platon: Kritias, Göttingen 2006, Lk. 55–57.
  4. Gmirkin, Russell (2006). Berossus and Genesis, Manetho and Exodus. Bloomsbury. lk. 240–256. ISBN 978-0-567-13439-4.
  5. Sousanna-Maria Nikolaou: Die Atomlehre Demokrits und Platons Timaios, Stuttgart/Leipzig 1998 Lk. 194–201
  6. Han Baltussen: Early reactions to Plato’s Timaeus: polemic and exegesis in Theophrastus and Epicurus. Robert W. Sharples, Anne Sheppard (Hrsg.): Ancient approaches to Plato’s Timaeus, London 2003, Lk. 49–71
  7. Lothar Schäfer: Das Paradigma am Himmel, Freiburg 2005, Lk. 15–23.
  8. Carlos Lévy: Cicero and the Timaeus. Gretchen J. Reydams-Schils (Hrsg.): Plato’s Timaeus as Cultural Icon, Notre Dame 2003, Lk. 95–110.