Postitõld
|
See artikkel räägib üldmõistest; filmi kohta vaata artiklit Postitõld (film). |
Postitõld (vanamoeliselt eesti keeles ka tilisang < vene дилижанс < prantsuse diligence 'usinus, hoolsus') oli tõld, mis vedas posti.
Postitõldu kasutati samal ajal ka reisijateveoks. Venemaal pandi esimesed postitõllad reisijaid vedama 1820. aastal Moskva ja Peterburi vahel. 1827. aastal pandi tilisangid veerema ka Tallinna ja Peterburi vahelisele teele; 1840. aastal Peterburi ja Riia vahele, vahepeatused tehti Tartus ja Narvas. Pikemate vahemaade kõrval pandi tilisangid käima ka lühemate vahemaade peale, näiteks 1847. aastal Tartu ja Narva vahele.[1]
Ettekirjutuste järgi pidi postitõld olema raudtelgedel, hea välimusega ja valmistatud vastavalt postiteede ülema poolt heaks kiidetud joonistele.[2]
Enne postitõldu olid kasutusel lahtised vankrid ning suured pealt kinni ehitatud postivankrid ehk kibitkad. Kuid sellised postisõidukid olid algelised. Teed olid tollal aga halvad, seetõttu oli reisimine nendega ebamugav.[2]
Suurbritannias[muuda | muuda lähteteksti]
Võttes eeskujuks Suurbritannias edukalt rakendunud linnadevaheliste diližansside toimimise, tegi John Palmer 1782. aastal Briti postiteenistusele ettepaneku reorganiseerida samadel alustel ka posti kättetoimetamise üleriigiline teenistus. Teda võeti kuulda. 18. sajandi lõpuks toimis Suurbritannias juba 42 postimarsruuti, kus kurseerisid postitõllad (postidiližansid).[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eerik Selli. "Postijaamad riigi ja reisija teenistuses". Valgus. Tallinn, 1976. Lk 102.
- ↑ 2,0 2,1 EUROPA. Postisõiduk filateelia.ee
- ↑ Mail Coaches. postalheritage.org.uk