Tholu bommalata
Tholu bommalata ('nahknukkude tants'[1][2]; sõnadest tholu 'nahk' ja bommalata 'nukutants'[2]) on India Andhra Pradeshi osariigist pärinev varjuteatri traditsioon,[3] levinuim varjuteatri vorm Andhra Pradeshis[4].
Selle esitajad olid rändavad meelelahutajad ja kaupmehed, kes käisid aasta ringi mööda India külasid, lauldes ballaade, müües amulette, näidates akrobaatikat, taltsutades madusid, kududes kalavõrke, tätoveerides ja parandades potte. Nende kaudu levisid eeposed, muinasjutud ja uudised.[3][4]
Nukud on loomanahast. Tavaliselt mängitakse tavaliselt stseene "Rāmājanast" või "Mahābhāratast"[4] või Krišna elust[2].
Tholu bommalata on levinud kogu osariigis.[2]
Etenduse üksikasjad[muuda | muuda lähteteksti]
Etendus algab palvete laulmisega. Ehitud nukud on üksteist osaliselt kattes rivistatud sirmi äärtele. Nukud ripuvad alla palmitüvelt, mille abil liigutatakse nende keha. Käsi liigutatakse äravõetavate keppidega, mille otsas on trippiga nöör. Tripp läheb labakäes olevasse auku. Tavaliselt liigutab üks näitleja ühte nukku kolme kepiga: ühes käes on keskne käepide ja teises käte juhtimise kepid. Näitleja kannab peas kroonitaolist raudvõru, mille külge on kinnitatud nukkude nöörid. Sageli liigutab nukke kaks või kolm näitlejat korraga[4].
Sirmi taga olevad näitlejad asetavad nukke ekraanile ja võtavad ära, jättes mulje, et nad järsku materialiseeruvad ja hiljem jälle haihtuvad. Nad panevad figuure ka kõndima, kõikuma, hüppama ja lendama. Tantsivatel figuuridel pöörleb äravõetav pea edasi-tagasi ja puusad kõiguvad, nii et jääb keerlemise mulje.[4]
Nukke hoitakse kergelt valge sirmi vastas[2].
Kui tegelane kõneleb, siis käsivarred ja käelabad liiguvad. Kolmemõõtmelise efekti saamiseks keeravad näitlejad neid kahekorra. Ka vabalt rippuvad jalad kõiguvad. Kui sirmil on korraga mitu paigalseisvat nukku, siis on nad datlipalmiogaga sirmi külge kinnitatud. Neid kinnitatakse kiiresti ühe või kahe üksiku ogaga, mis läbivad mulke ehitud peakatte õlakaunistustel. Kinnitatud nukud võivad rääkida, kusjuures nende käelabad liiguvad. Kaklevaid tegelasi, näiteks ahvikuningas Hanumani ja narre, hoitakse sageli puusast, et nende liikumist paremine juhtida. Kujutada saab näiteks viha ja naeru[4].
Umbes viieks minutiks katkestatakse etendus jämekoomiliste lõõgastavate vahepaladega. Narrid kõnelevad veidrat slängi ja mängivad situatsioonikomöödiat. Mõnikord teevad nad palju skatoloogilist nalja ning teevad riskantseid vihjeid. Nende jutt ei ole obstsöönne, kui välja arvata mõned üldlevinud vägisõnad, kuid on ebasündsam kui muus rahvalikus meelelahutuses.
Dialoogi vahele on puistatud kirjanduslikus telugu keeles ja isegi sanskritis laule instrumentaalsaatega. Need on eriti kohtades, kus on tugevad emotsioonid või tähtsad sündmused. Näitlejad teevad ise muusikat ja kõik trupi liikmed teavad, millist muusikat millises kohas tuleb mängida.
Pillid[muuda | muuda lähteteksti]
Pillid on kaasaskantav harmoonium, mis mõnikord ainult müriseb, pikk kahe poolega peenenevate otstega Lõuna-India trumm mrudangam või madallam[4], pahkluudel ja randmetel kantavad kellukeste read ja näputaldrikud. Kõmpidega puukinga, millega vihmahooajal mudas käiakse, löödi vastu koolilaste istelauda, et tekitada võitlusstseenides dramaatilist klõbinat ja paukumist. Tehakse ka vidinat, huikamist ja muid linnu- ja loomahääli[4].
Laulustiil ja etenduse laulukonventsioonid olid sarnased nagu draamažanris satyabhamakalapam[4]. Näitleja laulab ainult trummi ja näputaldrikute saatel, tõstes käe kõrva juurde, otsekui kuulatades. Näitlejate laulu saadab üks või kaks lauljat[4].
Nukkude valmistamine[muuda | muuda lähteteksti]
Nukke valmistatakse antiloobi-, tähnikhirve- ja kitsenahast. Antiloobinahast tehti jumalate ja eeposekangelaste nukke. Hirvenahast, mis on tugev ja vastupidav, tehti sõdalaste (Bhīma) ja kümnepealise deemonikuninga (Rāvana) nukke. Ülejäänud nukke tehti kitsenahast, mida oli kohapeal palju saada.[4]
Enamikku nukke tehakse ühest nahast, mõne jaoks on tarvis mitut nahka. Rāvana jaoks on tarvis mitut nahka – ühte keha jaoks, ühte jalgade jaoks ja kahte kümne käe jaoks.
Nukkudel on kombineeritud külg- ja eesvaade. Nad on kaunistatud lillemustritega.[5]
Nukud on suured, umbes 1,5 kuni 1,8 m kõrgused. Neil on liigesed, õlgadel, küünarnukkidel ja põlvedel, mõnikord ka puusadel, kaelal ja pahkluudel. Nad on heledat värvi. Traditsiooniliselt kasutatakse värvimiseks taimevärve, tänapäeval aga ka tehisvärve. Vajalikesse kohtadesse tehakse mulgud. Viimasena maalitakse silmad. Nuku külge kinnitatakse peenike bambuskepp, et see seisaks püstiasendis.[2]
Anantapuri ringkonnas on nukkude valmistamise õppekeskus.[2]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ britannica.com[alaline kõdulink]
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Andhra Pradesh, puppetryindia.org
- ↑ 3,0 3,1 [ccrtindia.gov.in/puppetforms.htm Puppet Forms of India], Centre for Cultural Resources and Training (CCRT), Ministry of Culture, Government of India.
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 Tholu Bommalata, Andhra Pradesh Tourism.
- ↑ Sonia Kolesnikov-Jessop. Ramayana Casts Its Ancient Spell, nytimes.com, 3. veebruar 2010.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Tollu Bommalata, video