The Principles of Art

"The Principles of Art" ("Kunsti printsiibid") on Robin Collingwoodi filosoofiline raamat. See ilmus esimest korda 1937. aastal Clarendon Pressi kirjastatuna.

Kokkuvõte

Eessõna

Collingwood kirjutas Clarendon Pressi tellimusel 1924. aastal ilmunud raamatukese "Outlines of a Philosophy of Art". Kui selle tiraaž 1937. aasta alguses otsa sai, palus kirjastus selle uueks trükiks ümber töötada või asendada uuega. Collingwood valis viimase, mitte ainult mõningate seisukohtade muutumise tõttu, vaid ja sellepärast, et Briti kunsti ja esteetika olukord on muutunud. Moed on vahetunud ja kunst on hakanud taassündima. On ilmunud uus näitekirjandus, uus luule ja uus maalikunst. On väga huvitavaid uutmoodi proosa katsetusi. Nendele viskab kaikaid kodarasse surev teooria, mis teeb araks inimesed, kes peaksid uusi kunstisuundi tervitama. Samal ajal on elavalt, kuigi mõnevõrra kaootiliselt kasvamas esteetika ja kriitika, mille autorid ei ole enamasti akadeemilised filosoofid ega kunstisõbrad, vaid luuletajad, näitekirjanikud ja skulptorid ise. Nüüd on mõtet niisugust raamatut kirjutada, sest kunstnikud on ise esteetikast huvitatud ning panus nende diskussiooni aitab kaasa ka uuele kunstile endale. Esteetika ei ole katse uurida ja esitada igavesi tõdesid kunsti kui igavese objekti kohta, vaid katse mõtlemise abil lahendada teatud probleeme, mille ees kunstnikud siin ja praegu on.

I Sissejuhatus

§ 1 Esteetika kaks tingimust

Mis on kunst? Kõigepealt tuleb tagada, et me oskaksime sõna "kunst" kasutada seal kus vajalik ja mitte kasutada seal, kus ei tohiks. Pole mõtet hakata vaidlema üldtermini definitsiooni üle, kui me selle näiteid ära ei tunneks. Sellel on mõtet sellepärast, et see sõna on tavakasutuses ja seda kasutatakse mitmes tähenduses. Siin tuleb selgitada ja süstematiseerida mõistet, mis meil on juba olemas, nii et siin pole mõtet kasutada sõna oma reegli järgi, vaid nii, et see oleks tavatarvitusega kooskõlas. Et aga tavatarvitusi on mitu, siis tuleb otsustada, milline meid huvitab, ja teised üle parda heita. Teised tarvitused on olulised, sest tarvituste segiajamine on tekitanud halbu teooriaid ja võib tekitada halba praktikat. Sellepärast tuleb liigitada "pseudokunstid".

Kui see on tehtud, siis alles võib minna definitsiooni juurde. Terminit saab defineerida see, kes tarvitab seda kindlal viisil ja on veendunud, et see on kooskõlas tavatarvitusega. Defineerida tuleb millegi kaudu. Sellepärast peavad defineerijal olema selged ka nende teiste asjade mõisted, mille kaudu ta defineerib. Kui teiste asjade mõisted on ebamäärased, siis definitsioon on väärtusetu.

§ 2 Kunstnik-esteetikud ja filosoof-esteetikud

Küsimusele, mis on kunst, vastates saab eksida kas definitsiooni või sõnatarvituse koha pealt. Esimesel juhtumil teatakse, millest räägitakse, aga räägitakse mõttetust, segast juttu teisel juhul räägitakse mõistlikku, korralikku juttu, aga ei teata, millest räägitakse, nii et jutt ei ole asjast. Kunstifilosoofiast huvituvad filosoofiakalduvusega kunstnikud ja kunstimaitsega filosoofid. Kunstnik-esteetik eristab kunsti pseudokunstist ning oskavad öelda, miks need ei ole kunst ja miks neid kunstiks peetakse. See on kunstikriitika, mis pole veel kunstifilosoofia, vaid esimene etapp teel selleni. See on täiesti legitiimne ja väärtuslik tegevus, kuid head kunstikriitikud ei pruugi suuta jõuda teise etapini ning pakkuda kunsti definitsiooni. Nad oskavad ainult kunsti ära tunda. Nad rahulduvad ebamäärase arusaamaga kunsti suhetest mittekunstiga, näiteks teaduse ja filosoofiaga. Nad mõtlevad nendest suhetest kui lihtsalt erinevustest. Selleks et kunsti defineerida, on tarvis mõelda, milles täpselt need erinevused seisnevad. Filosoof-esteetikud on õppinud tegema just seda, mida kunstnik-esteetikud teevad halvasti, aga pole kindel, et nad teavad, mida nad räägivad. Nad ei tea hästi fakte. Neil on kiusatus öelda, et nad pole kriitikud ega oska nii hästi James Joycei, T. S. Elioti, Edith Sitwelli ja Gertrude Steini üle otsustada, nii et nad jäävad parem William Shakespeare'i, Michelangelo ja Ludwig van Beethoveni juurde, sest tunnustatud klassikute põhjal on kunsti kohta palju öelda. Kriitiku puhul poleks sellest midagi, aga kui esteetik väidab, et ta teab, mis teeb Shakespeare'i luuletajaks, siis ta väidab vaikimisi, et ta teab, kas Gertrude Stein on luuletaja, ja kui ei ole, siis miks. Kui ta piirdub klassikutega, siis ta ei räägi sellest, mis teeb nad kunstnikeks, vaid sellest, mis teeb nad klassikuteks. Filosoof-esteetikul puudub kriteerium, mille järgi öelda, et teooria on tõene. Aga tema pealt saab kunstnik-esteetik või kriitik õppida, et jõuda esteetikani.

§ 3 Praegune olukord

Jaotus kunstnik-esteetikuteks ja filosoof-esteetikuteks vastas asjade seisule pool sajandit tagasi, praegu enam mitte. Eriti viimasel kahekümnel aastal on ilmunud kolmandat liiki esteetikud – luuletajad, maalikunstnikud ja skulptorid, kes on harinud end filosoofias ja psühholoogias või mõlemas ning kirjutavad tagasihoidlikult ja tõsiselt nagu need, kes osalevad arutelus, millest nad loodavad välja tulevat tõdesid, mida nemadki veel ei tea.

19. sajandi lõpus olid kunstnikud nagu kõrgemad olendid, kes paistsid riietusegagi silma. Nad olid enda üleolekus nii kindel, et ei tulnud kõne allagi, et filosoofid ja teised profaanid nende loomingu üle teoretiseeriks. Nüüd on kunstnikud tavalised inimesed, kes ei ole oma tegevuse üle üleliia uhked ning kritiseerivad üksteise kunsti avalikult. Selles pinnases on kasvanud lopsakas ja kvaliteetne esteetika. Sellepärast ongi sellel raamatul mõtet.

§ 4 Sõna "kunst" ajalugu

Sõna "kunst" esteetiline tähendus on üsna hiljutine. Vanaaja ladina ars ja vanakreeka technē tähndavad midagi hoopis muud – käsitööd või erioskust, näiteks vaibakudumine või sepatöö või arstimine. Kreeklastel ja roomlastel polnud arusaama kunstist kui millestki käsitööst erinevast. See, mida meie nimetame kunstiks, oli nende silmis käsitööde rühm. Luule (poiētikē technē, ars poetica) oli põhimõtteliselt üks käsitöö puusepatöö ja teiste kõrval. Seda on raske ette kujutada. Kunsti ei peetud põhimõtteliselt erinevaks. Nad ei imetlenud kunsti samas vaimus nagu meie. Nad lähenesid sellele teise nurga alt, mis võib-olla selgub, kui lugeda, mida näiteks Platon sellest kirjutas. Kui me loeme, mida Platon luule kohta kirjutas, siis me eeldame, et ta kirjeldab samasugust esteetilist kogemust nagu meil. Edasi vihastame, sest Platon kirjeldab seda nii halvasti. Enamik meist kaugemale ei jõua. .