The Presentation of Self in Everyday Life

"The Presentation of Self in Everyday Life" on Erving Goffmani sotsioloogiline raamat. Selle esmatrükk ilmus 1956. aastal.

Kokkuvõte esmatrüki järgi

Sissejuhatus

Kui üksikisik tuleb teiste seltsi, püüavad need tema kohta teavet hankida või kasutada juba olemasolevat teavet. Neid huvitab tema ühiskondlik ja majanduslik staatus, enesekäsitus, hoiak nende suhtes, pädevus, usaldusväärsus jne. See võimaldab määratleda olukorda ning võimaldab teistel ette teada, mida ta neilt ootab ja mida temalt võib oodata. Siis nad teavad, milline käitumine kutsub tal kõige paremini esile soovitud reaktsiooni. Saavad kättesaadavaks paljud teabeallikad ning paljud märgikandjad selle teabe edastamiseks. Isikut mittetundvad vaatlejad saavad tema käitumisest ja välimusest vihjeid, et rakendada varasemat kogemust umbes sarnaste isikutega või kontrollimata stereotüüpe. Nad võivad ka kogemuse põhjal eeldada, et konkreetses sotsiaalses keskkonnas võib tõenäoliselt kohata ainult teatud laadi isikuid. Nad võivad toetuda isiku jutule enda kohta või dokumentidele, mis tõendavad, kes või mis ta on. Kui nad isikut juba tunnevad või temast teavad, eeldavad nad tema käitumise ennustamisel, et psühholoogilised tunnusjooned on üldised ja püsivad. Siiski pakub isiku kohalolek vähe sündmusi, mis annavad otseselt lõplikku teavet tegevuse targaks suunamiseks. Näiteks isiku tegelikke hoiakuid, uskumusi ja emotsioone saab tõendada ainult kaudselt. Kui isik pakub teistele toodet või teenust, siis sageli nad leiavad, et nad ei jõua tõestust saada, vaid peavad uskuma mingeid kokkuleppelisi või loomulikke märke. Gustav Ichheiseri (Misunderstandings in Human Relations) järgi peab isik käituma nii, et ta meelega või kogemata väljendab end, ja teistele ta peab mulje jätma. Teiste juuresolekul on isiku käitumine tõotav. Teised leiavad sageli, et nad peavad ta usu peale omaks võtma, kuigi temalt saadava tõeline väärtus selgub alles siis, kui nad on lahku läinud. (Ka elututest asjadest tuleb järeldusi teha, kuid need ei hõlbusta ega takista järeldamist.) Järeldamise kindlus sõltub küll eelnevast teabest, kuid see ei päästa järeldamisele tuginemisest.

Isik võib soovida, et temast hästi arvataks, või arvata, et ta mõtleb neist hästi, või tajuda, mis tunnet nad temas tekitavad, või jääda selge muljeta; ta võib soovida tagada nii palju harmooniat, et interaktsiooni saaks alal hoida, või neid petta, neist lahti saada, neid segadusse ajada, neid eksiteele viia, neile vastu seista või neid solvata. Olenemata eesmärgist ja motiivist on tema huvides kontrollida tema käitumist, eriti reaktsioone. See saavutatakse suuresti mõjutades olukorra määratlust, mida teised sõnastavad, ja seda saab ta mõjutada, väljendades end nii, et teistel jääks mulje, mis paneb nad vabatahtlikult tegutsema tema plaani järgi. Kui ta tuleb teiste seltsi, on tal tavaliselt põhjust tegutsema nii, et teistele jääks mulje, mis on tema huvides. Mõnikord ta tegutseb arvestusega, seades oma teod ainult mulje teenistusse, et saavutada soovitud reaktsioon. Mõnikord pole ta oma arvestusest kuigi teadlik. Mõnikord on tema väljendusviis kavatsuslik ja teadlik, kuid ta järgib ainult oma rühma või staatuse tava, ootamata konkreetset reaktsiooni peale ebamäärase aktsepteerimise või heakskiidu. Mõnikord loob ta rolli järgides teatud mulje, püüdmata seda luua isegi mitte teadvustamatult. Teistel võib jääda mulje, mida isik taotleb, nad võivad skeptiliselt uurida isiku käitumise külgi, millest ta pole teadlik, nad võivad olukorrast vääriti aru saada ning jõuda järeldusele, mis ei vasta tema kavatsusele ega faktidele. Kui teised käituvad nii, nagu isik oleks neile konkreetse mulje jätnud, siis võib öelda, et tal on õnnestunud projitseerida olukorra määratlus ja tekitada teatud uskumus.

Ka teistel õnnestub oma reaktsiooniga ja algatatud tegevusega projitseerida olukorra määratlus. Tavaliselt on eri osaliste projitseeritud olukorramääratlused omavahel kooskõlas. Alati pole küll niisugust konsensust, kus iga isik väljendab oma tegelkke tundeid ning nõustub ausalt teiste väljendatud tunnetega. See on optimistlik ideaal, mis pole ühiskonna sujuvaks toimimiseks vajalik. Oodatakse, et iga osaleja suruks oma vahetud tunded alla, edastades niisugust arusaama olukorrast, mis on tema tunde järgi vähemalt ajutiselt aktsepteeritav. Pindmise konsensuse leidmist hõlbustab see, et iga osaleja peidab oma soovid väidete taha, mis väljendavad väärtusi, mida iga osaleja sõnades tunnistab. Määratlemises on tavaliselt tööjaotus. Igal osalejal on lubatud kehtestada ajutised ametlikud reeglid asjade kohta, mis on talle hädavajalikud, kuid pole teistele vahetult tähtsad, näiteks tema minevikutegevuse ratsionaliseeringud ja õigustused. Vastutasuks ta vaikib või on mittemidagiütlev asjade suhtes, mis on teistele tähtsad, kuid pole talle vahetult tähtsad.