Telefoniõigus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Telefoniõiguseks nimetatakse kõnekeeles kellegi suhtes võimupositsioonil oleva isiku võimalust avaldada mõjualusele survet tolle otsuste või tegevuse mõjutamiseks kas telefoni teel või muul viisil, millest ei jää dokumentaalseid tõendeid.

Üldjuhul on telefoniõiguse kasutamine ebaseaduslik. Kõnekeelses tähenduses võib seda pidada korruptiivseks teoks. Eesti kriminaalseadustikus käsitleb telefoniõigust näiteks mõjuvõimuga kauplemise keeld.

Telefoniõigust võib kasutada näiteks poliitik, kes saab parteistruktuuride või ametialase tegevuse kaudu suunata mõjutatava jaoks olulisi otsuseid, kuid telefoniõiguseks tarviliku mõjujõu võivad anda ka isiklikud tutvused.

Telefoniõigust on peetud omaseks Nõukogude ajale. Ajaloolase Tõnu Tannbergi väitel juurdus telefoniõigus NSV Liidus Jossif Stalini valitsemisajal. "Telefoniõigust kasutati sõjajärgsetel aastatel järjest enam kõigil riigivalitsemise tasanditel. Seda ka liiduvabariigi tasandil," kirjutab Tannberg. "Telefoniõigus oli nõukogudeaegsele bürokraatiale igati vastuvõetav, kuna võimaldas tegelikust vastutusest kõrvale hoida." Tema hinnangul on sel oluline mõju ka Nõukogude ajastu uurimisele tänapäeval: "Telefoniõigusest tulenevalt jäävad mitmete sündmuste tagamaad mõistmatuks, kuna enamasti ei kajastunud telefoni teel antud korraldused hiljem paberil."[1]

Samalaadset praktikat võib siiski kohata ka praeguses Eestis, selle suhtes esineb lahknevad seisukohti. Ajaleht Põhjarannik nimetas 2004. aastal telefoniõiguse kasutamiseks Narva linnavolikogu aseesimehe Larissa Olenina korraldust kultuurimaja juhile mitte lubada kultuurimajja Tšetšeenia-teemalist dokumentaalfilmide festivali[2]. Ivar Tallo on pidanud telefoniõiguse rakendamiseks riigikogu õiguskomisjoni esimehe, IRL-i liikme Marko Pomerantsi sekkumist Toila valla kohalikku poliitikasse 2012. aasta märtsis[3], kui Pomerants helistas koalitsiooni volikogu esimehe kandidaadile Roland Peetsile ning soovitas Toila uuel koalitsioonil loobuda tema parteikaaslase, Toila volikogu esimehe Kalle Lehismetsa umbusaldamisest, sest vastasel juhul võib riik jätta Toila sadama ja rannaala arendamise projekti toetuseta. Pomerants tunnistas oma tegu ka ajakirjanduses ning ütles, ei näinud oma käitumises midagi erakordset või sobimatut.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]