Teine Compiègne'i vaherahu

Hermann Göring, Rudolf Heß, Adolf Hitler, Joachim von Ribbentrop ja Walther von Brauchitsch vaguni ees, kus sõlmiti vaherahu

Teine Compiègne'i vaherahu sõlmiti Saksamaa ja Prantsusmaa vahel pärast kuu aega kestnud Teise maailmasõja lahinguid Prantsusmaal. Vaherahu sõlmiti 22. juunil 1940 kell 18.50 (Saksa suveaja järgi) Compiègne'is.

Vaherahu allkirjastati Compiègne'i metsas, selle koha oli Adolf Hitler valinud sihilikult. Nimelt oli Saksamaa sealsamas alistunud 1918. aastal.

Kui Hitler sai teada, et Prantsuse valitsus tahab sõlmida vaherahu, valiski ta välja Compiègne'i metsa. Kuna Compiègne'i metsas oli sõlmitud 1918. aastal vaherahu, mis lõpetas I maailmasõja ja oli Saksamaale alandav, nägi Hitler selles head võimalust Prantsusmaa alandamiseks Saksamaa poolt. Hitler otsustas vaherahu sõlmida samas salongvagunis, kus 1918. aastal sõlmiti Esimene Compiègne'i vaherahu. Aga preambuli viimasesse lausesse lisati, et "Saksamaa ei kavatse vaherahu tingimusi ja kokkuleppeid kasutada, et alandada nii vaprat vastast" (mis tähendas Prantsuse sõjaväge). Lisaks oli 3. artikli 2. punktis kirjas, et sakslased ei kavatse Loode-Prantsusmaad okupeerida, kui vaenutegevus Suurbritanniaga on lõppenud.

Sarnasusi 1918. ja 1940. aasta Compiègne'i vaherahu vahel oli veelgi. Nimelt teisaldati täpselt sama salongvagun, milles sõlmiti 1918. aasta Compiègne'i vaherahu, vaherahu puhul muuseumist ja paigutati täpselt samasse kohta, kus see seisis 1918. aastal. Hitler istus samas toolis, kus istus marssal Ferdinand Foch, kui ta 1918. aastal kirjutas alla Esimesele Compiègne'i vaherahule. Preambuli ära kuulanud, lahkus Hitler, tehes üleoleva liigutuse Prantsuse esindajate poole, vagunist just nagu Foch 1918. aastal ja jättis läbirääkimised Wehrmachti ülemjuhataja Wilhelm Keiteli hooleks.

Prantsuse kindral Charles Huntziger kaebas, et Prantsusmaale esitatud rahutingimused olid karmimad 1918. aastal Saksamaale esitatutest. Nimelt soovis Saksamaa kolme viiendikku Prantsusmaa territooriumist, mis oli põhjas ja läänes mööda Genfi, Toursi ja Hispaania piiri jooksvast liinist, et tagada Kriegsmarinele (Saksa mereväele) ligipääs kõigile Prantsusmaa La Manche'i väina ja Atlandi ookeani sadamatele. Lisaks tuli Saksa võimudele üle anda kõik inimesed, kellele oli lubatud poliitilist varjupaika. Veel tuli prantslastel maksta Saksamaale okupatsioonitasu 400 miljonit franki päevas. Aga siiski lubati ka minimaalsel Prantsuse armeel tegutseda. Prantsuse merevägi pidi relvad loovutama, aga mitte alistuma, sest Hitler arvas, et kui Prantsusmaad liiga palju sundida, võivad prantslased jätkata Prantsuse Põhja-Aafrikas sakslaste vastu võitlemist. Saksamaa poolt okupeerimata regioon zone libre jäi vabaks, seda pidi hakkama valitsema Vichys baseeruv marssal Pétaini nukuvalitsus.

Prantsuse delegatsioon eesotsas Huntzigeriga püüdis vaherahu leevendada, mispeale Keitel vastas, et prantslased peavad kas rahulepinguga nõustuma või sellest keelduma sellisel kujul nagu see on. Otsustades Prantsusmaa sõjalise situatsiooni üle, pidi Huntziger nõustuma. Saksamaa oli esitanud ka nõude, et kõik Prantsuse sõjavangid jäävad vangideks, kuni sõjategevus Suurbritanniaga lõpeb. Kuna Prantsuse delegatsioon arvas, et nüüd, kui Suurbritannia ja tolle Rahvaste Ühendus võitlevad üksi, ei kesta sõjategevus kauem kui mõni nädal, ei vaieldud sellele vastu, mistõttu pidid ligi miljon prantslast veetma järgnevad viis aastat sõjavangilaagrites (ligi kolmandik Prantsusmaa umbes pooleteisest miljonist sõjavangist vabastati sakslaste poolt enne sõja lõppu). 25. juunil 1940 kell 00.35 hakkas vaherahu kehtima.

Vaherahu 19. artikli kohaselt tuli kõik riigis olnud mitteprantslased anda üle Saksa võimudele ja nad deporteeriti seejärel koonduslaagritesse.

Kolm päeva pärast vaherahu sõlmimist hävitati rahupaik Hitleri käsul ja vagun viidi trofeena Berliini, koos suure kivitahvli tükkidega, millele oli prantsuse keeles kirjutatud: "Siin alistus 11. novembril 1918 Saksa Reichi kuritegelik uhkus. See võideti vabade rahvaste poolt, keda Saksamaa tahtis orjastada." Alsace-Lorraine'i monument, millel oli kujutatud Saksa Keisririigi kotkast mõõgaga läbitorgatuna, hävitati ja kõik tõendid sellest kaotati peale marssal Fochi kuju. Hitler ise käskis selle jätta puutumatuna, et see austaks ainult kõnnumaad. 1945. aastal viidi vagun Crawinkelisse Tüüringis, kus selle hävitasid SS-lased ja matsid maha säilmed.