Tee-punapõõsas

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tee-punapõõsa põõsad
Õied
Tee tootmine
Kuivatatud tee-punapõõsa lehed
Tee-punapõõsa tee

Tee-punapõõsas (Aspalathus linearis) on põõsaliik liblikõieliste sugukonnast.

Taime lehtedest valmistatakse aafrika punast teed (rooibos). Lõuna-Aafrikas on tee-punapõõsas olnud populaarne paljude põlvkondade jooksul ning tänapäeval tarvitatakse selle saadusi juba väga paljudes riikides. Tee-punapõõsa värske leht sisaldab palju askorbiinhapet (C-vitamiini).[1]

1772. aastal tegi Rootsi loodusteadlane Carl Thunberg üleskirjutuse, et "maarahvas tegi teed" taimest, mida on seostatud tee-punapõõsaga. Nimelt olevat kohalikud inimesed roninud mägedesse ja lõiganud tee-punapõõsa taimedelt nõelataolisi lehti. Seejärel olevat need lehekimbud keeratud riidest kottidesse ja veetud eeslitega nõlvadest alla. Enne kui lehed päikese kätte kuivama jäeti, tükeldati need kirvestega ja purustati haamritega.

Tee-punapõõsas kasvab Cederbergi piirkonnas, mis on väike mägine ala Lõuna-Aafrika lääneosas.[2] Liik kasvab sümbioosis kohalike mikroorganismidega ning varasemad katsed kasvatada seda väljaspool Lõuna-Aafrika piirkonda, näiteks Ameerika Ühendriikides, Austraalias ja Hiinas, on nurjunud. Teadlased spekuleerivad, et kliimamuutused võivad ohustada tulevikus taimeliigi ellujäämist ja tee-punapõõsa tööstuse püsimajäämist. Mõned teadlased väidavad, et temperatuuride tõus ja sademetehulga vähenemine võivad järgmise sajandi jooksul viia taime väljasuremiseni.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Morton, Julia F. (1983). "Rooibos tea, aspalathus linearis, a caffeineless, low-tannin beverage". Economic Botany. 37 (2): 164–73. doi:10.1007/BF02858780. JSTOR 4254477.
  2. Muofhe, M.L.; Dakora, F.D. (1999). "Nitrogen nutrition in nodulated field plants of the shrub tea legume Aspalathus linearis assessed using 15N natural abundance". Plant and Soil. 209 (2): 181–186. doi:10.1023/A:1004514303787.
  3. "Climate change threatens rooibos". News24, IAB South Africa. 27 February 2012. Retrieved 27 April 2013.