Teatro Massimo

See artikkel räägib teatrist Palermos; teatri kohta Catanias vaata Teatro Massimo Bellini.

Teatro Massimo (täisnimega Teatro Massimo Vittorio Emanuele) on Sitsiilias Palermo linna ooperiteater, mis selle rajamisel pühitseti kuningas Vittorio Emanuele II-le. See on suurim ooperiteatrihoone Itaalias ning oli valmimise ajal arhitektuuriliselt suuruselt neljas Euroopas Londoni Royal Opera House’i, Pariisi Palais Garnier' ja Viini Riigiooperi järel. Tuntud oma täiusliku akustika poolest. Teatrisaal on hobuserauakujuline, kuus korrust on rõdubokse ning saali mahub 1387 pealtvaatajat. Asub Palermos aadressil Piazza Giuseppe Verdi.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Palermo linnanõukogu kuulutas 1864. aastal linnapea Antonio Starrabba di Rudinì õhutusel välja rahvusvahelise konkursi ooperimaja loomiseks. Konkursi võitis itaalia arhitekt Giovan Battista Filippo Basile. Pärast Basile'i surma 1891. aastal juhtis ehitustöid tema poeg, arhitekt Ernesto Basile. Ehitus algas 12. jaanuaril 1874, kuid seiskus aastateks 1882–1890. Teatrimaja valmis 1897. aastal ehk 22 aastat pärast vundamendi rajamist. Interjööri kaunistavad Rocco Lentini, Ettore De Maria Bergleri, Michele Cortegiani ja Luigi Di Giovanni maalingud. Interjööris olevad kuulsate heliloojate büstid tegi Itaalia skulptor Giusto Liva koos oma mitmete poegadega ja kaks monumentaalset lõvikuju teatrimaja peasissekäigu ees valmistas skulptor Mario Rutelli.

Teatrimaja avati 16. mail 1897. aastal Giuseppe Verdi ooperiga "Falstaff". Dirigeeris Antonino Palminteri, tolle aja üks nimekamaid Itaalia dirigente. Ta juhatas ka järgmisel hooajal Teatro Massimo repertuaaris olnud Verdi ooperi "Aida", Wagneri "Lohengrini" ja Bellini "Norma" etendusi.

1974. aastal suleti teatrimaja ohutuseeskirjade nõuetele vastava interjööri täielikuks renoveerimiseks. Kuid ehituskulude ületamine, korruptsioon ja poliitikute ja maffia soovid teatri elu korraldada segasid normaalset restaureerimisprotsessi ning teater jäi 23 aastaks suletuks. Lõpuks toimus avamine 12. mail 1997 ehk neli päeva enne Massimo sajandat sünnipäeva. Terviklik hooaeg algas 1999. aastal.

Teatro Massimo oli 1990. aastal Francis Ford Coppola filmi „Ristiisa III" viimaste stseenide sündmustiku võttepaigaks, kus taustal rullus Mascagni ooper "Cavalleria rusticana". Teatrimaja oli tollal veel remondis, kuid trepikoda ja vaatesaal tehti sedavõrd korda, et see sobiks filmimiseks.

2002. aastal toimus Massimos Berliini filharmoonikute „Euroopa kontsert” (Europakonzert). Dirigeeris Claudio Abbado. Esitati Ludwig van Beethoveni sümfooniline avamäng „Egmont”, Johannes Brahmsi kontsert viiulile ja orkestrile, Antonín Dvořáki üheksas sümfoonia ja Giuseppe Verdi ooperi "I vespri siciliani" avamäng.

Tänapäevane tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

21. sajandi alguskümnendil vaevas teatrit eelarve ülekulutamine ja tekkisid suured võlad. Lisandusid ka süüdistused korruptsioonis. Teater pidas võitlust oma poliitilise sõltumatuse eest ning tõrjus maffia soove juhtida teatri tegevust. Inglasest muusikajuht Jan Latham-Koenig kinnitas samal ajal, et teatrivälised jõud repertuaaripoliitikat ei mõjuta ning sellega ollakse õigel teel. Aastatel 2013–2014, kui teatri direktor (comissario straordinario) oli Fabio Carapezza Guttuso, oli teatri repertuaar väga mitmekesine. Mängukavas olid ka näiteks Richard Straussi "Feuersnot", Hans Werner Henze "Gisela!", Jaromir Weinbergeri "Švanda dudák" ning suurendati balletietenduste osa repertuaaris. Alates 2020. aastast on teatri muusikajuht Omer Meir Wellber. Senine muusikajuht Gabriele Ferro sai siis audirigendiks.

Maailma esiettekanded[muuda | muuda lähteteksti]

Gino Marinuzzi Barberina (1903)
Giordano Mese Mariano (1910)
Giuseppe Mulè La baronessa di Carini (1912)
Ruggero Leoncavallo Mimì Pinson (1913)
Pia Tassinari ja Giuseppe Valdengo La zolfara di Mulè (1941)
Nino Rota Il cappello di paglia di Firenze (1955)
Franco Mannino Il diavolo in giardino (1963)
Angelo Musco Il gattopardo (1967)

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Teatro Massimo koduleht (teatromassimo.it)
Stanley Sadie (toimetaja). The New Grove Dictionary of Opera, Vol 3, London, 2004
Thierry Beauvert. Opera Houses of the World, New York, 1995

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Koduleht