Tavi Nirk

Allikas: Vikipeedia

Tavi Nirk (sündinud 4. veebruaril 1936 Tallinnas) on eesti tehnikateadlane.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

1954. aastal lõpetas ta Tallinna 10. Keskkooli, 1959 Tallinna Polütehnilise Instituudi mehaanikateaduskonna ning 1971 Moskvas NSV Liidu Riikliku Ehituskomitee V. A. Kutšerenko nimelise Moskva Ehituskonstruktsioonide Teadusliku Uurimise Keskinstituudi aspirantuuri. 1971. aastal kaitses ta samas tehnikakandidaadi väitekirja “Issledovanije procnosti i deformacij avtoklavnõh betonov pri povtornõh dinamiceskih nagruzkah". 1978. käis ta end täiendamas kolme Kanada ülikooli juures (Vancouver, Edmonton, London) ja 1989 täiendas ta end kolm kuud Helsingi Ülikoolis.[1] Ta on esinenud ettekannetega rahvusvahelistel teaduskonverentsidel Alma-Atas, Firenzes, Aachenis, Varssavis, Alma-Atas ja Moskvas.

1959. aastal töötas ta vaneminsenerina Tallinnas autobaasis nr 104 ja 1960. aastal Eesti NSV Autotranspordi- ja Maanteede Ministeeriumis. Seejärel suunati T. Nirk Eesti NSV Riikliku Teaduse ja Tehnika Komitee poolt 1960 kevadel tööle Moskvasse NSV Liidu Rahvamajanduse Saavutuste Näitusele Eesti NSV paviljoni tööstusala metoodikuks ja paviljoni direktori asetäitja ametikohale. 1963 otsustati rahvuspaviljonide tegevus lõpetada ja ta tuli tagasi Eestisse.

Ta oli 1963–1971 Silikaatbetooni Teadusliku Uurimise Instituudi vanemteadur ja grupijuht, 1971–1972 laborijuhataja, 1971–1975 Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi vanemteadur; 1972–1977 TPI dotsendi kohusetäitja, 1977–1992 TPI/ TTÜ dotsent, 1992–1997 autotehnika õppetooli juhataja, kaasprofessor, 1998. aastast dotsent.[1] 1998. asutas ta koos kahe kolleegiga Sõiduohutuse Teaduskeskuse OÜ, mille juhatuse esimees ta oli kuni selle tegevuse lõpetamiseni 2012. aastal. Sõiduohutuse Teaduskeskuses valmistas T. Nirk aastal 2000 Eesti Maanteeameti tellimusel ette kõik vajalikud alusdokumendid ja seaduse muudatused, ekspertide poolt kogutavate andmete blanketid-vormid, vajalikud tehnilised abivahendid ning tegi ka ettepanekud ekspertideks valitavate spetsialistide kohta. Selle töö põhjal moodustati "Liiklusõnnetuste põhjuste väljaselgitamiste Harju maakonna ekspertkomisjon" 4.juunil 2001.aastal vastava teede- ja sideministri käskkirjaga. T. Nirk kureeris ja juhendas selle komisjoni tööd aastani 2008 ja seda Maanteeameti tellimusel. Nüüdseks on LÕUK tegutsenud Maanteeameti/Transpordiameti egiidi all juba 20 aastat ja tegevuspiirkond laienenud üle Eesti. Maanteemuuseumis avati 2. juunil 2021 sellekohane temaatiline näitus.

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Tema peamine uurimisvaldkond on olnud avariide tekkemehhanism sõidukite liikumisteooria alusel ning liiklusohutus. Ta on uurinud ka autode-traktorite tehnohooldust ja remondi korraldamist, autotranspordi- ja keskkonnaprobleeme ning liiklusõnnetuste sotsiaalseid tagajärgi.[1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on avaldanud üle 100 teadustrükise ja aimeartikli, tal on 4 leiutist.[1]

  • Mis on "Unimog"? // Sotsialistlik Põllumajandus (1973) 8
  • Autode ja traktorite tehniline teenindamine ja diagnostika. // Põllum Mehhaniseerimine ja Elektrifitseerimine (1974) 3
  • Autode ja traktorite tehnilise teenindamise probleeme. // Sotsialistlik Põllumajandus (1974) 20
  • Autoratta ja teekatte vahelisest sidestustegurist ja selle määramise moodused. // Autotransport ja Maanteed (1976) 6
  • Põllumajanduse mehhaniseerimine (kaasautor). // Tallinn, Kirjastus "Valgus" (1980)
  • Liiklusõnnetuste sotsiaalsetest tagajärgedest. // Tehnika ja Tootmine (1984) 10
  • Kas autoga või rongiga. // Autotransport ja Maanteed (1987) 10
  • Autoteollisuus Eestissä. // Suomen Autonlehti (1991) 7
  • Rapsiõli diiselkütuseks. // Tehnika ja Tootmine (1992) 4
  • Puukaasuautot jälleen käyttöön. // Suomen Autolehti (1993) 1
  • Veeauto – milline, milleks ja miks? // Transport ja Logistika (1996) 2
  • Mobility and traffic congestion in nowadays Estonia. // Proceeding on FISITA World Automotive Congress, Paris (1998)
  • Bezpieczeństwo ruchu drogowego w Estonii. // Kwartalnik Motoryzacyjny Instytutu Transportu Samochodowego (1999) 1 (poola keeles)

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli jurist Alfred Nirk.

Tavi Nirgi esimene abikaasa (1961–1965) oli hambaarst Sibilla Nirk (sünd. Alksne). Abielust sündis tütar Signe Nirk (1964), kes kannab nüüd nime Signy Reynisdottir, MD Ph.D. ja on toitumisteadlane Karolinska Ülikooli haiglas Stockholmis. Tema ema Sibilla Bjarnason, MD Ph.D. peab pensionipõlve Prantsusmaal Nizzas ja maalib.

Tavi Nirki teine abikaasa (1971–1994) oli keemik Pärja Nirk.[1] Abielust sündis poeg Olavi (1977), kes on logistikainsener. Tema ema Pärja Nirk suri 1994 verevähi tagajärjel.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide, lk 24

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.