Tarass Bulba

"Tarass Bulba" (ukraina keeles "Тарас Бульба") on Nikolai Gogoli romantistlik ajalooline jutustus, mis kuulub Mirgorodi tsüklisse. Jutustus ilmus esimest korda 1835. aastal, põhjalikult ümber töötatud teise trükina 1842. aastal.

Raamat jutustab vanast Zaporožje kasakast Tarass Bulbast ning tema kahest pojast Andreist ja Ostapist. Tarassi pojad õpivad Kiievis akadeemias ja naasevad koju. Kolm meest asuvad eepilisele teekonnale Zaporožje Setši Ukrainas, kus ühinevad teiste kasakatega ja lähevad sõtta Poola vastu.

Kaudsete tõendite kohaselt toimuvad "Tarass Bulba" sündmused 17. sajandi esimeses pooles. Ehkki autori sõnul sündis Tarass Bulba 15. sajandil, kõneleb 17. sajandi kasuks tema tubakalembus: eurooplased avastasid tubaka 15. sajandi lõpus (tänu Kolumbusele) ja laialt levis suitsetamine alles 17. sajandiks. Samuti sooritasid poolakad sõjaretki Venemaale 17. sajandil, nn segaduste ajal.

Tarass Bulba prototüübiks oli ukrainavene kasakasoost pärit maadeuurija Nikolai Mikluhho-Maklai esivanem Ohrim Makuhha, kasakaataman ja Bogdan Hmelnitski asemik. Makuhha sündis Starodubis 17. sajandi algul. Tal oli kolm poega: Nazar, Homa (Foma) ja Omelka (Jemeljan). Nazar (Gogoli Andrei prototüüp) reetis kasakad ja läks üle RzeczPospolita vägedesse armastusest poola panitari vastu. Homa (Ostapi prototüüp) hukkus, püüdes viia Nazari isa juurde. Jemeljani järeltulijate seas olid Nikolai Mikluhho-Maklai ja tolle isa Grigori Mikluhha, kes õppis koos Nikolai Gogoliga ja jutustas tollele suguvõsa pärimustest.

Jutustus on realistlik, tegelased ei ole Gogoli hilisematele teostele omaselt liialdatud ega grotesksed, ehkki mõne uurija hinnangul on kasakate iseloomustused veidi liialdatud. Teost võib tõlgendada kirjanduses levinud romantilise rahvusluse kontekstis, mis arenes ajaloolise rahvuskultuuri ja romantiliste ideaalide toel.

Eesti keeles ilmus "Tarass Bulba" 1880. aastal Jakob Kõrve tõlkes (2., parandatud trükk 1912) ning 1955. aastal J. Tamme tõlkes.