Taika reform
Taika reformid olid kogum õigusalaseid tekste, mille kehtestas keiser Kōtoku (孝徳天皇, Kōtoku tennō) aastal 645. Need kirjutati lühikese aja jooksul peale prints Shōtoku surma ja võimul olnud Soga klanni (蘇我氏 Soga no uji) lüüasaamist ning nad olid Jaapanit ühendavaks jõuks. Kunstis märkisid reformid ka Asuka perioodi lõppu ja Hakuhō perioodi algust.[1][2] Kroonprints Naka no Ōe (hilisem keiser Tenji), Nakatomi no Kamatari ja keiser Kōtoku alustasid ühiselt reformide üksikasjade täpsustamist. Seejärel kuulutas keiser Kōtoku välja "Taika" (大化) ehk "Suure reformi" ajastu.
Reform algas maareformiga, mis põhines Tangi Hiina konfutsianistlikel ideedel ja filosoofial, kuid reformide tegelik eesmärk oli saavutada suurem tsentraliseeritus ja suurendada keiserliku õukonna võimu, mis põhines ka Hiina valitsusstruktuuril. Hiinasse saadeti saadikuid õppima kõike alates Hiina kirjutamissüsteemist, kirjandusest, religioonist ja arhitektuurist ning lõpetades toitumisharjumustega. Reformide mõju on näha ka tänapäeva Jaapani ühiskonnas.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Shōtoku Tenchi valitsemisaja lõppu sai Soga klann, millest ka Shōtoku esivanemad pärinesid, võimu Yamato riigi üle enda kätte. Klann pidas Shōtoku poega Yamashiro Ōet enda vastaseks ja tappis ta aastal 643. Keisrinna Kōgyoku valitsemise ajal oli Soga klanni pealik Soga no Iruka õukonna praktiliselt kõikvõimas juht.
Soga diktatuuri vastu olid keisrinna vend Karu, keisri poeg prints Naka no Ōe, tema sõber Nakatomi no Kamatari ja tema väimees Soga no Ishikawamaro (Iruka nõbu). Nad lõpetasid Iruka valitsemisaja riigipöördega aastal 645 (Isshi vahejuhtum). Kōgyoku loobus troonist ning Karust sai uus keiser Kōtoku.
Uus keiser koos prints Naka no Ōega andis välja rea reformimeetmeid, mis kulmineerusid Taika reformi õigussätetega 646. aastal. Sel ajal määrati Kuni no Hakase (国博士, rahvusdoktor) ametikohale kaks õpetlast, Takamuko no Kuromaro ja preester Min (kes mõlemad olid käinud koos Ono no Imokoga Sui Hiinas, kus nad viibisid üle kümne aasta). Nad mängisid tõenäoliselt suurt rolli nende käskkirjade koostamisel, mis sisuliselt panid aluse Jaapani keiserlikule süsteemile ja valitsusele.
Nende korralduste kohaselt ei olnud valitseja enam klanni pealik, vaid keiser (jaapani keeles Tennō), kes teostas absoluutset võimu. Reform sai palju inspiratsiooni Jaapani missioonidest Hiinasse Sui ja Tangi dünastiate ajal ning selle eesmärk oli jäljendada Hiina tsentraliseeritud keiserliku kontrolli süsteemi ja konfutsianismi.[3]
Reform[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäeval nähakse Taika reformi sidusa süsteemina, mis ühtlustas mitmeid olemuslikult vastandlikke tegureid, kuid muutused arenesid välja paljude aastate jooksul järjestikuste sammudena.[4] Peamine eesmärk oli taaskehtestada keiserlik võim valitsuse ümberkorraldamise kaudu, sealhulgas varem kehtinud kabane päriliku tiitlisüsteemi kaotamine.[3] Suure seadusereformi hulka kuulub aastal 702 kirjutatud Taihō (Suur seadus) koodeks, mis koosneb Tangi Hiina eeskujul loodud karistus- ja haldusseadustest, viies ritsuryō süsteemini.[3] Uute ametite hulka kuulusid Daijō daijin (kantsler), kes juhtis Dajōkani (Suur riiginõukogu), kuhu kuulusid ka Vasak minister, Parem minister, kaheksa keskvalitsuse ministeeriumi ja mainekas Jumaluste ministeerium.[3]
Riik jagati 66 keiserlikuks provintsiks ja 592 alamprovintsiks ning ametisse määrati kubernerid.[3] Kodanike kohta hakati andmeid koguma, maa natsionaliseeriti ning jagati ümber ning isiklikke relvi hakati hoiustama valitsuse relvahoidlates.[3] Kehtestati maamaks, ajateenistus ja töökohustused.[3] Narasse rajati alaline pealinn, mis jäljendas Tangi Hiina pealinna Xi'ani võrgusüsteemi.[3] Kehtestati ka eksamisüsteem, kuigi erinevalt Hiinast oli see ainult aadliperekondadest pärit isikutele.[3] Hiina eeskujul muutus naiste roll Jaapanis palju piiratumaks, eriti ametlikes valdkondades.[3]
Reformi õigussätted piirasid tugevalt piirkondlike ametnike iseseisvust ja tegid keiserlikust õukonnast koha, kus sai inimeste üle kaebamas käia. Lisaks üritati viimaste korraldustega teatud sotsiaalseid tavasid lõpetada, et viia Jaapani ühiskond rohkem kooskõlla Hiina sotsiaalsete tavadega. Kehtestati õiguskoodeks koos reformitud bürokraatia ja seadustega.[3] Sellest hoolimata jätkasid võimsad klannid keiserlikus õukonnas ja piirkondlikes valitsustes võimu teostamist.[3] Hiina stiilis keisri kontseptsiooni juurdumiseks Jaapanis kulus veel sajandeid.[5] Hiina mõjutustega tsivilisatsioon oma kunsti, filosoofia, kirjanduse ja arhitektuuriga jäi edaspidi Jaapanis Hiina valitsussüsteemiga võrreldes palju jäigemalt püsima.[3]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- Shōen – Jaapani läänivorm, mis kujunes välja pärast Taika reforme.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Fred S. Kleiner, Christin J. Mamiya (2005). Gardner's art through the ages. Belmont, CA: Thomson/Wadsworth. Lk 222. ISBN 0-534-64095-8.
- ↑ Rowthorne, Chris (2003). Lonely Planet Japan. Hawthorn: Lonely Planet Publications. Lk 34. ISBN 1-74059-162-3.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 Hane, Mikiso; Perez, Louis G. (2014). Premodern Japan: a Historical Survey. (Second edition ed.). Boulder, CO. ISBN 978-0-8133-4970-1.
- ↑ Asakawa, K. (1963). The Early Institutional Life of Japan: A Study in Reform of 645, p. 267.
- ↑ Batten, Bruce. "Foreign Threat and Domestic Reform: The Emergence of the Ritsuryo State," Monumenta Nipponica, Vol. 41, No. 2 (Summer, 1986), pp. 199-219.
Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]
- Asakawa, Kan'ichi . (1903). The Early Institutional Life of Japan. Tokyo: Shueisha . OCLC 4427686 ; vaadake veebis mitme vorminguga täistekstiraamatut aadressil openlibrary.org