Taani nimi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
10. sajandist pärinevatel Jellingi kividelt leiab nimetuse 'tanmarkaR'.

Taani nime päritolu ei ole selge.

6. sajandil kirjutasid Prokopios ja Jordanes põhjapoolsest rahvast nimega danoi ja dani. Vanapõhja keeles nimetati rahvast mitmuse omastavas danir, mis võib tähendada umbes 'lauskmaalased'. Tegu on tõenäoliselt tuletisega indoeuroopa algkeele juurest *dhen-, mis tähendab 'peopesa, tasane maa'.[1] Taanide nime on seostatud ka iiri sõnaga duine 'inimesed'.

Sõna mark (vrd markkrahvkond) kasutati vanaülemsaksa keeles ja vanainglise keeles tähenduses 'piirimaa'. Sõna Danmark võis niisiis tähendada 'lauskmaalaste piirimaa' ning see maa võis olla Schleswigi metsad, nii et tegu oli taanide piirimaaga lõunas elanud sakslaste suhtes[2] Frangi riigi annaalides ("Annales Regni Francorum") räägitakse, et Frangi riigi saadikud kohtusid 825 nende kuningatega "nende margis".[3] Räägitakse ka, et taanid "tulid marki" (ad marcam), et rünnata sakse Eideri jõe juures praeguse Schleswig-Holsteini alal aastal 828.[4] Tegu võib olla ka piirialaga Smålandi kõrval kirdes. Sõna mark pärineb vanapõhja sõnast mǫrk ('haritud või harimata maa'; 'metsane maa'), selles tähenduses esineb ta näiteks nimedes Telemark ja Hedmark.

Jordanese järgi jääb mulje, et taanid kuulusid gooti hõimu Suetidi ning olid tulnud praeguse Rootsi alalt. Nad olevat heruulid maalt välja ajanud. Taane ei maini Tacitus (98), kuid ta mainib goote gothones. Kui taane 1. sajandil ei eksisteerinud ja Jordanese kirjeldus on õige, võis taanide etniline rühm tekkida 2. või 3. sajandil.

Mõned vanemad allikad vihjavad, et taanlased olid identsed götalastega. Gregorius Toursist kirjeldas 6. sajandil, kuidas taanide kuningas Chochilaisus tapeti 515 merelahingus Frangi riigi rannikul.[5] Gregorius nimetab kuningat taaniks (dani), ent "Beowulfis" nimetatakse teda geatide kuningaks nimega Hygelac. Raamatus "Liber Monstrorum" nimetatakse teda rex Getarum ja raamatus "Liber historiae Francorum" nimetatakse teda rege Gotorum. Niisuguse samastamise juures on raskuseks see, et teised allikad, nagu Prokopios ja Jordanes, teevad götalastel ja taanidel vahet. On vaieldav, kas geatid olid götalased või jüüdid, ning "Beowulfi" ei saa ebakriitiliselt ajalooallikana kasutada.

Sedamööda, kuidas sõna mark hakkas tähendama kogu maad, mitte ainult praeguse Schleswigi ala, hakati nime Danmark kasutama piirkonna kõigi rahvaste kohta.

On levinud arvamus, et Taani nimi on esimest korda kirja pandud Väikesel Jellingi kivil umbes 930–950. Seal on omastavas käändes tanmarkaR. See on esimene kirjapanek Taanis, aga nime Denamearc mainib aga juba umbes 890 norralane Ottar anglosaksi kroonikas "Orosius" jutustuses reisist Skiringssalist Vestfoldis Hedebysse[6]. Alfred Suure ümberjutustuses umbes samast ajast – Hedeby Wulfstani kirjelduses Hedebyst alanud meresõidust nimetatakse Langelandi, Lålandit, Falsterit ja Skånet Taani osadeks (Þas land call hyrað to Denemearcan, 'kõik need maad kuuluvad Taanile'). Aasta 908 all kirjutas Regino Prümist, et rahvas "Taanist" (ex Denimarca) ründas põhja poolt praegust Hollandit.[7] Aastal 965 ütles üks Otto I-le kuulunud diplom, et tema piiskopkond asub in marca vel regno Danorum.[7][8][9].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Indo-European Lexicon, Pokorny Master PIE Etyma, lk 249, Linguistics Research Center, College of Liberal Arts, The University of Texas at Austin, raamatust: Julius Pokorny. Indogermanisches etymologisches Wörterbuch, Bern: Francke, 1959, 1989.
  2. Niels Åge Nielsen (1969). Daner. – Dansk etymologisk ordbog, Gyldendal: København.
  3. Scriptores rerum Germaniaarum in usum scholarum, kd I, lk 213 1.45
  4. Scriptores rerum Germaniaarum in usum scholarum, bind I, side 217 1.25
  5. Martin Carver, Martin. The Age of Sutton Hoo: The Seventh Century in North-Western Europe, Boydell Press, Woodbridge, 1. trükk 1992, 2. trükk 1999, 3. trükk 2002, 4. trükk 2006, ISBN 0 85115 330 5, lk 292–293
  6. Paulus Orosius (trükkitoimetaja Henry Sweet, M.A.): Extracts from Alfred's Orosius, Oxford Clarendon Press, London, september 1885, kd 2, lk 16
  7. 7,0 7,1 Erik Christiansen. The Norsemen in the Viking Age (The Peoples of Europe), WileyBlackwell, 15. november 2001, ISBN 0631216774, ISBN 978-0631216773, lk 119
  8. Niels Refskou. In marca vel regno Danorum. En diplomatarisk analyse af forholdet mellem Danmark og Tyskland under Harald Blåtand. – Kirkehistoriske Samlinger, 1985, lk 19–33
  9. Niels Refskou. Det retlige indhold af de ottonske diplomer til de danske bispedømmer. – Scandia 52, 1986, lk 173