Třebenice

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Třebenice

Tšehhi Třebenice


Třebenice znak.png
Třebenice vapp

Pindala: 21,85 km²
Elanikke: 2008 (2017)[1]

Koordinaadid: 50° 29′ N, 13° 59′ E
Třebenice (Tšehhi)
Třebenice

www.mesto-trebenice.cz

Třebenice (saksa keeles Trebnitz) on linn Tšehhis Ústí maakonnas Litoměřice ringkonnas. Linn asub Modla jõe kaldal merepinnast 228 meetri kõrgusel. Linna lähistel paikneb Košťáli mägi, linna piiridesse jäävad selle jalamile rajatud kindluse varemed.

Piirkonnas on varem kaevandatud granaate. Endises luteri kirikus asub tänapäeval muuseum, kus on hoiul sealsetest kividest valmistatud ehted sealhulgas ka kohaliku mõisniku Ulrika von Levetzowi poolt Johann Wolfgang Goethele valmistatud ehte koopia, samuti asub seal suurim Tšehhist leitud püroop kaaluga 2642 grammi.[2] Linna lähistel paikneb Košťáli mägi, linna piiridesse jäävad selle jalamile rajatud kindluse varemed. Linnas asub katoliku kirik. Lisaks asuvad linna piirides veel aastail 1716–1724 valminud Sutomi kirik, Medvědice kirik, mis rajati XIV sajandi lõpus ja ehitati ümber aastal 1819 [3] ja aastal 1788 valminud Lipá kirik.[4]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Piirkonda on esimest korda kirjalikult mainitud aastal 1227.[5] Toona kuulus piirkond Praha Püha Jüri kloostrile. XIII sajandi lõpus sai asula vaatamata oma väikesele elanikkonnale linnaõigused.[6] Aastal 1363 alustati Lipá kiriku ehitamist (praegune kirikuhoone on pärit aastast 1788). Aastal 1372 rajati Košťáli mäe juurde väike kindlus. Samal sajandil rajati selle lähedale ka Skalka kindlus, mis jääb samuti linna piiridesse. Hussiitide sõdade ajal sai piirkonnast Kaplíř ze Sulevici valdus. Třebenice kujunes sisuliselt linnaks alles hiljem, XVI sajandil.

XVII sajandi lõpus algas sakslaste sisseränne sellesse piirkonda. Esimesed saksakeelsed sissekanded linnaraamatutes pärinevad aastast 1716, aga alates aastast 1769 käis kõik linna asjaajamine juba saksa keeles. XIX sajandi keskel alustati palverännakuid Teplásse sealse rauarikka veega allika juurde, selle juurde rajati ka haigla ja aastal 1926 alustas seal tegevust klooster, mis suleti Teise maailmasõja järel.[7] Aastal 1902 ehitati Třebenicesse luteri kirik, mis suleti aga juba aastal 1928.

Tänapäeval on linnaga liidetud ka mitmed ümbruskonna külad. Nende seas on Kocourov, mida mainiti kirjalikult esmakordselt aastal 1548; Kololeč, mida on kirjalikult esimest korda mainitud aastal 1436; Lhota, mida on kirjalikult esimest korda mainitud aastal 1407; Lipá, mida on kirjalikult esimest korda mainitud aastal 1352; Medvědice, mida on kirjalikult esimest korda mainitud aastal 1209; Mrsklesy, mida on kirjalikult esimest korda mainitud aastal 1251; Sutom, mida on kirjalikult esimest korda mainitud aastal 1276 ja Teplá, mida on kirjalikult esimest korda mainitud aastal 1543. [5]

Elanikkond[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1429 (1869)
  • 1454 (1880)
  • 1476 (1890)
  • 1722 (1900)
  • 2214 (1910)
  • 2153 (1921)
  • 2035 (1930)
  • 1454 (1950)
  • 1566 (1961)
  • 1484 (1970)
  • 1528 (1980)
  • 1396 (1991)
  • 1333 (2001)
  • 1478 (2011)

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Tuntud elanikke[muuda | muuda lähteteksti]

  • František Pettrich – Tšehhi pedagoog ja klassitsismi asjatundja
  • Jaro Křivohlavý - Tšehhi psühholoog ja kirjanik
  • Václav Pařík – Tšehhi apteeker ja poliitik
  • Ladislav Kubíček – Tšehhi vaimulik
  • Erhard Lipka – Tšehhi poliitik

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. https://www.czso.cz/csu/czso/pocet-obyvatel-v-obcich-k-112017
  2. [1] Muzeum českého granátu
  3. POCHE, Emanuel, a kol. Umělecké památky Čech K/O. 1. vyd. Praha : Academia, 1978. 580 s. Kapitola Medvědice /Litoměřice/, s. 364-365.
  4. POCHE, Emanuel. Umělecké památky Čech K/O, sv. II. Praha : Academia, 1978. 580 s. Kapitola Lipá /Litoměřice/, lk. 262.
  5. 5,0 5,1 Český statistický úřad. Historický lexikon obcí České republiky 1869–2005 (1. díl). Praha : Český statistický úřad, 2006. 760 lk.
  6. http://www.mesto-trebenice.cz/z%2Dhistorie%2Dmesta/d-83456/p1=1037
  7. MACEK Jaroslav, 950 let litoměřické kapituly, Karmelitánské nakladatelství, Kostelní Vydří 2007, ISBN 978-80-7195-121-6, str. 199.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]