Tööstusomand

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Tööstusomandi kaitse objektideks on patendid, kasulikud mudelid, tööstusnäidised (tööstusdisainlahendused), kaubamärgid, teenindusmärgid, firmanimetused või kohanimede päritolule viitavad tähised ning kõlvatu konkurentsi tõkestamine.

Tööstusomandit mõistetakse kõige laiemas tähenduses ja seda laiendatakse mitte ainult tööstusele ja kaubandusele, vaid ka põllumajandustootmisele ja maapõuevarade kaevandamisele ning kõigile toodetele – nii toodetavatele kui ka looduslikele, näiteks: veinid, teravili, tubakatooted, puuviljad, kariloomad, mineraalid, mineraalveed, õlu, lilled, jahu.

Iga liidu liikmesriigi kodanikud kasutavad liidu teistes riikides tööstusomandi kaitse suhtes eesõigusi, mida antakse seadustega oma riigi kodanikele käesoleval ajal või tulevikus ja seda kõigil juhtudel, olenemata õigustest, mis on spetsiaalselt ette nähtud käesoleva konventsiooniga. Nende õigusi kaitstakse samuti nagu antud riigi kodanike õigusi ja nad kasutavad neidsamu seaduslikke kaitsevahendeid igasuguse nende õiguste rikkumise vastu tingimusel, et nad peavad kinni samadest tingimustest ja formaalsustest, mis on ette kirjutatud oma riigi kodanikele.

Tööstusomandile kaitse saamist ei tohi teha sõltuvaks sellest, kas liidu liikmesriigi kodanikel on elukoht või ettevõte selles riigis, kus taotletakse kaitset. Liitu mittekuuluvate riikide kodanikud, kes omavad liidu ühe liikmesriigi territooriumil elukohta või tõelisi ja tegutsevaid tööstus- või kaubandusettevõtteid, võrdsustatakse liidu liikmesriikide kodanikega.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon
Vastu võetud 20. märtsil 1883. a.,
uuesti läbi vaadatud Brüsselis 14. detsembril 1900. a.,
Washingtonis 2. juunil 1911. a.,
Haagis 6. novembril 1925. a.,
Londonis 2. juunil 1934. a.,
Lissabonis 31. oktoobril 1958. a. ja
Stockholmis 14. juulil 1967. a. ning
parandatud 28. septembril 1979. a.