Sæmundr Õpetatu

Sæmundr Õpetatu ehk Sæmundr Sigfússon (vanaislandi Sæmundr fróði Sigfússon, Rein Sepa tõlkes Säämundr) (1056–1133) oli Islandi esimene ajaloolane.

Ükski Sæmundri teos ei ole säilinud, kuid arvatakse, et ta kirjutas ladina keeles ning käsitles Norra kuningaid ja Islandi ajalugu. Sæmundri kirjutatud Norra kuningate ajaloost on säilinud vaid paar islandi keelde tõlgitud rida, mida munk Oddr kasutas oma "Olav Tryggvasoni saagas". Sæmundri raamatu põhjal on kirjutatud ka Norra kuningate loend, mis pärineb 12. sajandi lõpust ja on säilinud käsikirjas pealkirjaga "Fateyjarbók".

Sæmundr oli koos piiskop Ísleifriga üks esimestest islandlastest, kes käisid Mandri-Euroopas haridust omandamas. Sæmundr õppis Prantsusmaal teoloogiat ja temast sai preester. Ta tegutses selle nimel, et Islandil välja arendada kristlikud institutsioonid, ta osales kirikukümnise seaduse ja muude kirikut puudutavate seaduste koostamise juures. Sæmundril oli väga targa ja erudeeritud mehe kuulsus. Ta lõi oma kodukohas Oddis kooli, hiljem õppis seal Sæmundri lapselapse Jón Loftssoni juures Snorri Sturluson. Sæmundr oli nõuandjaks Ari Þorgilssonile tema "Islandlaste raamatu" kirjutamisel, nad olid omavahel ka suguluses.

Hilisemad keskaegsed Islandi autorid viitavad Sæmundrile alati kui suurele autoriteedile. Teda peeti nii targaks, et rahvasuus hakati talle ajapikku omistama mitmesuguseid imevõimeid, näiteks oskust nõiduda ja lennata. Sæmundrist on juttu mõnes saagas, nt pühak "Jóni saagas".

Kui Skálholti piiskop Brynjólfur Sveinsson leidis 17. sajandil "Vanema Edda" käsikirja "Codex Regiuse", arvas ta, et selle autor on tark Sæmundr. Sellepärast nimetatakse "Vanemat Eddat" mõnikord ka Sæmundri Eddaks, kuigi Sæmundrit enam ammu "Edda" autoriks ega üleskirjutajaks ei peeta.