Suusad

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Olaus Magnuse koostatud kaart suusatajatega (16. sajand)

Suusad on paarina kasutatavad ja jalatsite külge kinnitatavad lumel liikumise ehk suusatamise vahendid.

Varasemal ajal tehti suusad puust ühes tükis, kask oli parimaks materjaliks. 20. sajandil valmistati mitmest kihist liimitud puusuuski. 1970. aastate alguses alustati plastsuuskade tootmist. Tippvõistlustel toimus plastsuuskade läbimurre 1974. aasta Faluni suusatamise maailmameistrivõistlustel, sest need olid kergemad, vastupidavamad ja parema kiirusega.[1]

Suuskadel jahimees Norras 20. sajandi alguses

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjapoolsed rahvad on ammustest aegadest saati kasutanud suuski liikumisvahendina. Esimesed suusad olid primitiivsed räätsad, millega sai astuda, kuid mitte libiseda. Norra koobastest on avastatud mitu tuhat aastat tagasi tehtud kaljunikerdusi suusatajatest.

Filmikaamera suusal 1925. aastal

Üksikasjalikud kirjeldused suuskadest ja nende kasutamisest keskaegses igapäevaelus, jahil ja sõjategevuses on toodud Rootsist pärit kartograafi Olaus Magnuse (Olof Månsson) raamatus "Põhjarahvaste ajalugu". Tema 1555. aastal Roomas ilmunud teoses pole antud mitte ainult kirjeldusi, vaid ka suusatajaid kujutavaid joonistusi.

Parema suuskadel liikumise tagasid skandinaavlased varasemal ajal erineva pikkusega suuskade abil: parempoolset lühikest kasutati äratõukamiseks ja vasakpoolset pikemat libisemiseks. Omapärane oli ka vaid ühe kepi kasutamine, mis oli tingitud asjaolust, et suuskadel liiguti peamiselt jahti pidades ja sõjaväeteenistuses. Esimesed suusakepid olid puust või bambusest, peaaegu mehepikkused.[2]

Vanimad suusad asuvad Oslos Holmenkollenis paiknevas suusamuuseumis: nende pikkus on 110 cm, laius 20 cm.[3]

Suusad Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Suuski kasutasid peamiselt jahimehed ja metsavahid talvel sügava lumega metsas liikudes. Varasemad rahvapärasemad suusad valmistati peamiselt haavatüvest lõhestatud laudadest. Valiti looduslikult kõver puu, millel sai suusaninad välja raiuda, ilma et neid oleks pidanud painutama.[4]

Suusad olid lühikesed (1,5–2 meetrit) ja laiad (13–20 cm), tallasooneta, madala jalaasemega, mis oli liistudega ääristatud. Jalg kinnitati suusa külge üle jalatsinina käiva nööriga. Suusakeppe üldiselt ei kasutatud, neid asendati ohjadena käes hoitava nööriga. Nööri otsad kinnitati suusaninades olevatesse aukudesse. Kõval teel veeti suuski nööripidi enda järel. Nüüdisaegsed suusad said Eestis tuntuks 20. sajandi algul.[5]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eestis hakati plastsuuski tootma. Eesti Päevaleht, 25. jaanuar 2007.
  2. Suuskade kasutamise ajalugu
  3. Suusamuuseum Oslos
  4. Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 200
  5. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 282

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Alo Tilk, Eesti suusad. ERM aastaraamat 5. Tartu, 1929.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]