Suursaadik (auaste)
Suursaadik (prantsuse keeles ambassadeur) võib lisaks ametiastmele (ametikohale) ja teenistusastmele tähendada ka diplomaatilist auastet.
Eesti Vabariigis välja antav suursaadiku auaste on võrreldav Prantsusmaal presidendi antava suursaadiku tiitliga.
Eesti
[muuda | muuda lähteteksti]Eestis on suursaadik diplomaatiline auaste – karjääridiplomaadile Eesti riigi nimel antav eluaegne aunimetus – mis antakse välissuhtluse kogemuste ja välisteenistuses saavutatud silmapaistvate tulemuste eest. Suursaadik on Eestis ainus diplomaatiline auaste.[1]
Suursaadiku diplomaatilise auastme võib anda karjääridiplomaadile, kes on töötanud välisteenistuses vanemnõunikuna vähemalt viis aastat. Erandkorras võib atesteerimiskomisjoni ettepanekul anda diplomaatilise auastme neid tingimusi järgimata karjääridiplomaadile, kes on saavutanud silmapaistvaid tulemusi Eesti välisteenistuses või rahvusvahelises institutsioonis.[1]
Diplomaatilise auastme annab eluajaks Vabariigi President, kes võib auastme ka ära võtta, kui diplomaat on kriminaalkorras karistatud. Vabariigi Presidendile teeb diplomaatilise auastme andmise või äravõtmise ettepaneku Vabariigi Valitsus. Sellekohase taotluse esitab Vabariigi Valitsusele välisminister atesteerimiskomisjoni ettepanekul.[1]
Suursaadiku auaste sätestati 1995. aastal avaldatud välisteenistuse seaduses. Kuid ka enne seda jagati Eestis diplomaatidele suursaadiku auastet. Nimelt oli president Lennart Meril kombeks, et kui ta lähetas kellegi diplomaadina välisriiki, siis nimetati Eesti esindaja kohe ka suursaadiku auastmesse.[2]
Suursaadikud
[muuda | muuda lähteteksti]3. veebruari 2020 seisuga olid Eesti presidendid andnud alates 1991. aastast suursaadiku diplomaatilise auastme 39 Eesti karjääridiplomaadile.[3] Tartu rahulepingu 105. aastapäeval tehtud otsusega said selle auastme 2025. aastal ka Marten Kokk, Mariin Ratnik, Rein Tammsaar, Viljar Lubi, Annely Kolk ja Paul Teesalu.[4]
Suursaadiku diplomaatilise auastme saanud diplomaate
[muuda | muuda lähteteksti]- 1993 – Jüri Kahn, Jüri Luik, Margus Laidre, Alar Olljum, Andres Tomasberg, Arvo-Jürgen Alas, Clyde Kull, Kalev Stoicescu, Leili Utno, Lennart Meri, Riivo Sinijärv, Tiit Matsulevitš, Toomas Hendrik Ilves, Trivimi Velliste, Valvi Strikaitienė
- 1994 – Väino Reinart, Toivo Tasa, Toomas Tiivel
- 1995 – Arvo Niitenberg, Mart Helme
- 1999 – Raul Mälk
- 2003 – Alar Streimann, Priit Kolbre
- 2008 – Karin Jaani, Sven Jürgenson, Marina Kaljurand, Sulev Kannike[5]
- 2010 – Aino Lepik von Wirén, Mati Vaarmann
- 2011 – Riina Ruth Kionka
- 2012 – Aivo Orav
- 2015 – Tiina Intelmann, Jaak Jõerüüt, Matti Maasikas, Kaja Tael[6]
- 2016 – Kyllike Sillaste-Elling, Lauri Lepik
- 2018 – Mart Laanemäe, Andres Talvik
- 2020 – Eve-Külli Kala, Simmu Tiik, Jonatan Vseviov[3]
- 2025 – Marten Kokk, Mariin Ratnik, Rein Tammsaar, Viljar Lubi, Annely Kolk ja Paul Teesalu[7]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 Välisteenistuse seadus. riigiteataja.ee
- ↑ Argo Ideon. "Rahvusvahelised mehed". Kirjastus Hea Lugu: Tallinn, 2020. Lk 106.
- 1 2 Riigipea andis kolmele Eesti diplomaadile eluaegse suursaadiku auastme. tartu.postimees.ee, 2. veebruar 2020
- ↑ Karis andis kuuele diplomaadile eluaegse suursaadiku aunimetuse ERR Uudised. 03.02.2025.
- ↑ Vabariigi President andis neljale diplomaadile suursaadiku auastme[alaline kõdulink]. vp2006-2016.president.ee, 29. oktoober 2008
- ↑ Ilves andis neljale diplomaadile suursaadiku diplomaatilise auastme. err.ee, 12. jaanuar 2015
- ↑ Karis andis kuuele diplomaadile eluaegse suursaadiku aunimetuse ERR Uudised. 03.02.2025.