Suur Hanshini maavärin

Suur Hanshini maavärin

Ristiga on märgistatud maavärina kese ning kollasega on kujutatud kõige rohkem kahjustusi saanud piirkond. Punased jooned tähistavad maavärina kõige tugevamat tsooni.
Riik	Jaapan
Piirkond	Awaji saar ja Hyogo maakond
Liik	maavärin
Kuupäev	17.01.1995
Kohalik aeg	05.46 (JST)
Kestus	~20 sekundit
Magnituud	7.2
Sügavus	16 km
Kahju
Hukkunuid	ligi 6500

Suur Hanshini maavärin ehk Kōbe maavärin tabas Jaapanit 1995. aastal 17. jaanuari hommikul kell 05.46 (JST), mõjutades kõige rohkem Kobe linna, Awaji saart ja Hyogo maakonna lõunaosas asuvaid piirkondi. Maavärina tugevuseks määrati 7,2 palli ning see kestis umbes 20 sekundit. Selle kese asus Awaji saare põhjaosas, 20 km kaugusel Kobe linna keskusest, 16 km sügavusel maa sees.

Kahjustused

Kuigi Kobe maavärin ei olnud väga tugev ning ei kestnud kaua, olid selle põhjustatud purustused suured, sest maavärina kese asus maapinnale lähedal. Mitmed tähtsad Kobe linna avalikud hooned, nt linnahall ja osad haiglad, said kahjustada või kukkusid kokku. Lisaks sai kahjustada 85% koolidest ning mitmed kultuuriasutused. Kokku hävis 67 421 ehitist ning kahjustada sai 55 145 ehitist (20.11.1995 seisuga). Veel said paljud hooned kahjustada tekkinud tulekahjudes, mis hõlmasid enda alla 819 108 𝑚². Tulenevalt suurtest purustustest vajas kõige kriitilisemal hetkel regioonis peavarju 236 899 inimest (24.01.1995 seisuga).

Vaade põlevale Kobele Port Islandilt

Kuigi Kobe maavärin ei ole hukkunute arvult Jaapani üks suurim, olid kaotused suured just Kobe linnas, tulenevalt laialdastest purustustest ja puudulikust meditsiiniabist. 2005. aasta seisuga oli hukkunuid 4 571 linnaelaniku, kaks jäid teadmata kadunuks ning 14 678 said vigastada. Kõige suurem suremus oli üle 60 aastaste vanusegrupis, moodustades 59% hukkunutest. Kuna lisaks lahkusid paljud piirkonnast, sest nende kodud olid hävinenud või elamiskõlbmatuks muutunud, langes Kobe rahvaarv peale maavärinat vähemalt 10%. Elanikkond taastus 1995. aasta tasemele alles 10 aastat pärast õnnetust. Kokku hukkus maavärinas ligi 6500 inimest, kellest 70% oli pärit Kobe linnast.

Transporditaristu purustused

Maismaataristu

Üheks suurimaks probleemiks oli transporditaristu massiivne hävinemine. Purunesid nii metrood kui ka kiirteed, nendest tuntum Hanshini kiirtee. Kuna suurem osa jaapanlastest uskus, et terasest raudbetoonkonstruktsioonid on maavärinakahjustuste kindlad, arvati, et suured purustused tulenesid kehvast ehitusjärelevalvest. Hilisematest uuringutes selgus, et konstruktsioonid vastasid ehitusaegsetele nõuetele ehk 1960. aasta ehitusnormidele. Need aga ei olnud piisavad ning tollane transporditaristu vajas uuendamist. Hilisem analüüs näitas lisaks, et teede purunemist mõjutas ka nende asetsemine üksteise peal või kõrval, mis tõi kaasa nii öelda doominoefekti, ning halb pinnase kvaliteet. Kannatada said ka enamik piirkonna raudteid. Maavärina järel oli töökorras ainult 30% Osaka-Kobe raudteedest, kuid ühe kuuga suudeti taastada ligi 80% raudtee töövõimest. Erinevalt rongiliikluse taastamisest, kulus kiirteede taastamiseks ligi kaks aastat.

Meretaristu

Peale maismaataristu sai kannatada ka meretaristu. Kobe sadam oli maailmas suuruselt kolmas sadam, mis rajati Osaka lahte 1983. aastal. Maavärin põhjustas ulatusliku maa vajumist, veeldumist ja lateraallaienemist, mille tulemusel muutus sadam kasutuskõlbmatuks. Pärast õnnetust hindasid Jaapani insenerid, et sadama täielikuks taastamiseks kulub umbes kolm aastat. Kobe sadam suudeti taastada umbes kahe aastaga.

Abi kättesaadavus

Nagu enamik loodusõnnetuste puhul oli ka Kobe maavärinal lisaks hukkunutele ka palju vigastatuid. Inimestel esines erinevaid põletushaavasid, luumurde ning arstiabi vajasid inimesed, keda leiti rusude alt. Suurim nõudlus arstiabile on paar tundi pärast maavärinat. Tulenevalt suurtest purustustest transporditaristul, ei jõudud arstiabi paljudeni piisavalt kiiresti. Alles neljandal päeval pärast õnnetust, oli võimalik viia suurem hulk kannatatuid abiandmise kohta, kuid kuna transport õnnetuspiirkonda oli raskendatud, oli arstiabi andmine piiratud. Lisaks oli puudus meditsiinitöötajatest ning seetõttu ka suur vajadus vabatahtlike järele. Üheks suureks probleemiks oli ka vee puudus. Kuna maavärinale järgnesid suured tulekahjud, oli piirkonnas puudu veest, sest suur osa veesüsteemist hävis. Veepuudus raskendas oluliselt tuletõrjujate tööd. Lisaks oli vett vaja ka joogiks ning meditsiinis.

Vabatahtlikud

Kuna suur osa riiklikust struktuurist hävis maavärinas, ei jõudnud riiklik abi õnnetuspiirkond piisavalt kiiresti. Sellepärast oli tähtis roll vabatahtlikel. Ühed esimesed, kes kannatanutele abi pakkusid, olid kohalikud yakuza liikmed. Yakuza on Jaapanist pärit rahvusvaheline organiseeritud kuritegevuslik organisatsioon. Nad olid esimesed, kes jagasid laiali toitu, vett ja hügeenitarbeid. Maavärinale järgneval kolmel kuul aitas vabatahtliku tööga ligi 1,2 miljonit inimest. Tulenevalt vabatahtlike suurest panusest maavärina kahjude vähendamisel, nimetas Jaapani valitsus 1995. aasta detsembris 17. jaanuari riiklikuks „Õnnetuste ennetamise ja vabatahtliku tegevuse päevaks“ („Disaster Prevention and Volunteerism Day“) ja nädala 15. jaanuarist kuni 21. jaanuarini riiklikuks „Õnnetusete ennetamise ja vabatahtliku tegevuse nädalaks“ („Disaster Prevention and Volunteerism Week“).

Maavärina 29. aastapäev. Pildil olev sõna „tomoni“, tähendab „koos“.

Hukkunute mälestamine

Maavärinas hukkunute mälestamiseks korraldatakse iga aasta detsembris kahe nädala pikkune Kobe Luminarie festival, mil Kobe Higashi Yuenchi park kaunistakse mitmevärviliste valgustitega, mis moodustavad kaari, tunneleid ja kuppleid. Tavaliselt võetakse disainiks eeskuju traditsioonilisest Itaalia arhitektuurist, mis loob harmoonilise koosluse ida ja lääne kunstilistest elementidest. Üritusega soovitakse inimestele edasi anda lootust parema tuleviku suhtes. Maavärina aastapäeval, 17. jaanuaril, süüdatakse samas pargis esimestel hommikutundidel küünlad, mis kujutavad numbreid „1.17“.

Pildigalerii

• 
• 
• 
• 
  Taisho-suji turg
• 
• 
  Chuo-ku varjupaik