Suur-vereimeja

Suur-vereimeja (Desmodus rotundus) on väike lehtninaga nahkhiir (Desmodontinae). Ta on üks kolmest lehtninalaste (Phyllostomidae) sugukonna käsitiivalistest.

Kõik lehtninalased elavad Kesk-Ameerikas. Suur-vereimeja toitub üldiselt kari- ja metsloomade verest, rünnates neid öösel, kui nad magavad. Toitumiseks on neil teravad hambad ja pikk keel. Liigi sigimine on polügaamne ja dominantne isane kaitseb emaseid. Suur-vereimeja kui liik on üks kõige sotsiaalsemaid nahkhiireliike looduses: nad jagavad omavahel toitu ja aitavad üksteisel hügieeni hoida. Kuna liik toitub kariloomade verest ja on marutaudi kandja ja levitaja, peetakse nahkhiirt kahjuriks. Et liik on laialt levinud, elupaikade seisund on hea ja isendite arv on kõrge, pole rahvusvaheline looduskaitseliit (IUCN) suur-vereimejat kaitse alla pannud. (Barquez, R.; Perez, S.; Miller, B. & Diaz, M., 2010)

Taksonoomia

Esimesena klassifitseeris selle liigi Etienne Geoffroy Saint-Hilaire aastal 1810 ja andis suur-vereimejale nimetuse Phyllostoma rotundum. (Greenhall, A.M.; Joermann, G.; Schmidt, U., 1983) Aastal 1901 määrati ta uueks nimetuseks Desmodus rotundus ja Oldfield Thomas klassifitseeris ta alamsugukonda Desmodontinae koos veel kahe liigiga: Diphylla ecaudata ja Diaemus youngi. Need kolm liiki moodustavad nii-öelda päris vampiirid, kes imevad toiduks verd, vastandina nt nahkhiirelistele perekonnast Megadermatidae ja Vampyrum spectrum, kes on suuremas osas putuktoidulised ja taimetoidulised. Kõik kolm Desmodontinae liiki on spetsialiseerunud toituma püsisoojaste loomade verest. (Eisenberg, John F; Redford, Kent Hubbard, 1992) Suur-vereimeja nahkhiir toitub kordades rohkem imetajate verest kui teised Phyllostomidae sugukonda kuuluvad nahkhiired, kes toituvad peamiselt lindudest. (Greenhall, A.M.; Joermann, G.; Schmidt, U., 1983) Kõik kolm liiki sarnanevad üksteisega, väljaarvatud suur-vereimeja, keda saab teistest lihtsasti eristada tema füüsilise eripära järgi, milleks on pikema küünega pöial. Ta on ainuke säilinud perekond oma sugukonnas, vaatamata sellele, et teisi fossiilseid liike on leitud. (Greenhall, A.M.; Joermann, G.; Schmidt, U., 1983)

Välimus

Suur-vereimeja nahkhiir on üle kere karvane. Kõht on hõbehalli värvi, selg on must. Tal on sügavalt sooniline alahuul ja lame lehekujuline nina. (Greenhall, A.M.; Joermann, G.; Schmidt, U., 1983) Mõlemal tiival on väga hästi arenenud pöial, mille abil ronitakse saagi külge. Pöial on abiks ka õhku tõusmisel. (Greenhall, A.M.; Joermann, G.; Schmidt, U., 1983) Keskmine suur-vereimeja on kuni 9 cm pikk ja tema tiivaulatus võib küündida lausa 18 cm. Tavaliselt kaalub 20–40 g, aga see võib drastiliselt muutuda pärast söömist. (Greenhall, A.M.; Joermann, G.; Schmidt, U., 1983) Pealuu on suhteliselt suur, kuid nina on tugevalt redutseerunud, et ära mahutada suuri lõike- ja silmahambaid. Suur-vereimejal on võrreldes teiste nahkhiirtega väga vähe hambaid. Hambavalem on 1. 1. 2. 0, kokku on tal 18 hammast. Ülemistel lõikehammastel puudub email, mille tõttu nad püsivad väga teravana kogu eluaja. (Eisenberg, John F; Redford, Kent Hubbard, 1992) Enamikul nahkhiirtel ei ole võimalik maa peal liikuda, aga lehtninalastel on see võime säilinud. (Riskin, Daniel K.; Hermanson, John W, 2005) Nad suudavad maa peal joosta unikaalsel viisil: tõmbavad end esijäsemetega ettepoole ja tõukavad ennast maast lahti, nii-öelda hüppavad konna meenutades edasi. (Riskin, Daniel K.; Hermanson, John W, 2005) Võime niiviisi liikuda on ainult sellele liigile omane. Hüppamiseks kasutavad nad ainult esijäsemeid, kuna tiivad on võimsamad ja rohkem arenenud kui tagajalad. Pöialde abiga reguleerib ta, kui kaugele või kõrgele ning kuhu suunda hüpata. Tagajalgade roll liikumisel on aga väga minimaalne ning need ei mängi sealjuures lendu tõusmisel kuigi olulist rolli, kuna selleks kasutatakse esitiibu ja pöidlaid. (Schutt, W.A. Jr.; Hermanson, J.W.; Chang, Y.H.; Cullinane, D.; Altenbach, J.S.; Muradali, F.; Bertram, J.E.A., 1997)

Suur-vereimeja nahkhiirel on väga hea nägemine. Nad suudavad eristada erinevaid optilisi mustreid ja võivad kasutada nägemisvõimet orientatsiooniks ka pikkadel vahemaadel. (Greenhall, A.M.; Joermann, G.; Schmidt, U., 1983) Neil on ka väga hästi arenenud haistmis- ja kuulmismeel. Sisekõrv on arenenud nii, et kuuleb väga madala sagedustega helisid, ja ninaõõs on suhteliselt suur. Suur-vereimeja lendab suu lahti, sest ta emiteerib suust kajalokatsiooni, mille abil navigeerib lennates. Kajalokatsiooni abil suudavad nad eristada ühesentimeetrise metalltüki 50 sentimeetri kauguselt, mis teiste nahkhiirtega võrreldes on keskmine eristusvõime. (Schmidt U, Schmidt C, 1977)

Elupaigad

Suur-vereimeja nahkhiire liiki Eestis ei esine, kuid Mehhikos, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas leidub neid rohkesti. Nende levikuala ületab Mehhiko põhjapiiri kuni 280 kilomeetrit, ulatudes välja Lõuna-Ameerikasse. Liigi fossiile on leitud nii USA Florida osariigist kui ka teistest Ameerika Ühendriikide osariikidest, mis piirnevad Mehhiko piiriga. (Greenhall, A.M.; Joermann, G.; Schmidt, U., 1983) Suur-vereimeja on kõige tavalisem nahkhiir Kagu-Brasiilias. (Trajano, 1996) Liik esineb veel Uruguayis, Põhja-Argentinas ja Kesk-Tšiilis. Lääne-India saarestikust leidub suur-vereimejat vaid Trinidadis. Liik eelistab sooje ja niiskeid kliimasid. Saakide küttimiseks kasutab subtroopilisi ning troopilisi metsi ja rohumaid. (Lord R., 1993) Suur-vereimeja nahkhiir puhkab rippudes pea alaspidi, hoides ennast kinni tagajalgadega. Nad hõivavad pesakonniti kõige kõrgema ja kõige pimedama koha pesitsuskohas ning pärast lahkumist, järgmine nahkhiirte pesakond võtab vabanenud pesapaiga üle. (Greenhall, A.M.; Joermann, G.; Schmidt, U., 1983) Nad moodustavad pesapaiku puudele, koobastesse, ehitistesse, vanadesse kaevudesse ja kaevandustesse.

Toitumine

Suur-vereimeja toitub primaarselt imetajate verest, eriti kariloomade, näiteks hobuste või veiste verest. (Lord R., 1993) Nad toituvad ka metsloomadest, näiteks taapirist, kuid eelistavad neile kodustatud loomi, näiteks hobuseid. Üheks maiuspalaks peavad nad aga indlevaid emaseid, kelle veri sisaldab rohkesti hormoone. (Schutt, W.A Jr.; Muradali, F; Mondol N; Joseph, K; Brockmann, K., 1999) Suur-vereimeja kütib öösel kajalokatsiooni kasutades. (Lord R., 1993) Nad toituvad oma pesapaiga lähedal, kuni kaheksa kilomeetri kaugusel. Pärast ohvri valimist maandub ta sellel või hüppab maapinnalt selle peale, rünnates kere tagumist, külgmist või kaela piirkonda. (Lord R., 1993) Nina sees olevad soojustundlikud sensorid aitavad ära tunda lähima veresoone. (Wilkinson, 1990) Oma teravate hammastega tungivad nad läbi looma naha ja lakuvad neist verd oma vaolise keelega. Vere hüübimine hoitakse ära nahkhiire süljes oleva glükoproteiini drakuliini abiga, tänu millele haav püsib toitumiskõlbelisena pikemat perioodi. (Nowak, R. M., 1991) Suur-vereimejad kaitsevad oma saaki ja tõrjuvad kõik muud nahkhiired eemale kuni toitumise lõpuni. (Michael Mulheisen; Anderson, Rebecca., 2011) Väga tavatu on kohata kahte nahkhiirt toitumas ühel saagil, välja arvatud siis, kui tegemist on ema ja tema järglastega.

Kirjandus

• Barquez, R.; Perez, S.; Miller, B. & Diaz, M. (2010). IUCN Red List of Threatened Species. Version 2010.2. International Union for Conservation of Nature.
• Eisenberg, John F; Redford, Kent Hubbard. (1992). Mammals of the Neotropics. University of Chicago Press.
• Greenhall, A.M.; Joermann, G.; Schmidt, U. (1983). Desmodus rotundus. Mammalian Species, 1-6.
• Lord R. (1993). A Taste for Blood: The Highly Specialized Vampire Bat Will Dine on Nothing Else. Wildlife conservation, 32-38.
• Michael Mulheisen; Anderson, Rebecca. (16. december 2011). animaldiversity. Noudettu osoitteesta
• https://animaldiversity.org/site/accounts/information/Desmodus_rotundus.html
• Nowak, R. M. (1991). Walker's Mammals of the World. Johns Hopkins Press.
• Riskin, Daniel K.; Hermanson, John W. (2005). Biomechanics: Independent evolution of running in vampire bats. Nature, 292.
• Schmidt U, Schmidt C. (1977). Echolocation performance of the vampire bat (Desmodus rotundus). Ethology, 349-358.
• Schutt, W.A Jr.; Muradali, F; Mondol N; Joseph, K; Brockmann, K. (1999). Behavior and Maintenance of Captive White-Winged Vampire Bats, Diaemus youngi. Journal of Mammalogy, 71-81.
• Schutt, W.A. Jr.; Hermanson, J.W.; Chang, Y.H.; Cullinane, D.; Altenbach, J.S.; Muradali, F.; Bertram, J.E.A. (1997). The dynamics of flight-initiating jumps in the common vampire bat Desmodus rotundus. journal of experimental biology, 3003-3012.
• Trajano, E. (1996). Movements of Cave Bats in Southeastern Brazil, With Emphasis on the Population Ecology of the Common Vampire Bat, Desmodus rotundus (Chiroptera). Biotropica, 121-129.
• Wilkinson, G. (1990). Food Sharing in Vampire Bats. Scientific American, 76–82.