Mine sisu juurde

Surikaat

Allikas: Vikipeedia
Surikaat
Surikaat
Surikaat
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Kiskjalised Carnivora
Sugukond Mangustlased Herpestidae
Perekond Suricata
Liik Surikaat
Binaarne nimetus
Suricata suricatta
Schreber, 1776
Surikaadi levila
Surikaadi levila
Sünonüümid

Viverra suricatta Schreber, 1776

Surikaat (Suricata suricatta) on mangustlaste (Herpestidae)[2] sugukonda kuuluv kiskjaline, surikaatide (Suricata) monotüüpse perekonna esindaja.

Taksonoomia

[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 18. sajandi lõpust kuni 20. sajandini on kirjeldatud suur hulk isendeid, mis jagunevad kolme tunnustatud alamliigi vahel [3]:

  • Suricata suricatta suricatta (Schreber, 1776) – Lõuna-Namiibia, Lõuna-Botswana, Lõuna-Aafrika Vabariik;
  • Suricata suricatta majoriae (Bradfield, 1936) – Kesk- ja Loode-Namiibia;
  • Suricata suricatta iona (Crawford-Cabral, 1971) – Edela-Angola.

Välimus ja kehaehitus

[muuda | muuda lähteteksti]
Surikaadi esikäpa küünised on kohastunud kaevamiseks

Surikaat on hõreda ja võrdlemisi sakris karvastikuga uruloom tüvepikkusega 25–30 sentimeetrit. Isased surikaadid kaaluvad 626–797 grammi ja emased 620–969 grammi [4]. Emasloomad muutuvad domineeriva staatuse omandamisel isastest oluliselt suuremaks [4]. Surikaadi esijalgadel on pikad ja tugevad küünised (15 mm). Tagajalgade küünised on lühemad (8 mm) [4]. Surikaatide karvastik on seljal tumedam ja tihedam, kõhul heledam ja hõredam. Väikesed ümarad kõrvad saab loom kaevamise ajaks sulgeda, et tolm kõrva ei satuks. [4] Surikaatidel on kolm paari nisasid. [4]

Levik ja arvukus

[muuda | muuda lähteteksti]

Surikaatide levila hõlmab Lõuna-Aafrikat, eelkõige Kalahari kõrbeala Angola, Namiibia, Botswana ja Lõuna-Aafrika Vabariigi territooriumil.

Surikaadid elavad kolooniatena kuival või poolkuival avamaastikul, võserikes ja rohumaadel [4]. Seda, kas surikaadid teatud elupaika asustavad, mõjutab pinnase tüüp, sest nad rajavad elamiseks keerukaid urusüsteeme [5]. Urud koosnevad mitmest ruumist ning neil on mitu sissepääsu, mis on kaevatud maapinna suhtes ligikaudu 40-kraadise nurga all [4][5]. Surikaadid võivad kaevata oma urud ise, kuid võivad kasutada ka teiste väikeimetajate loodud mahajäetud urge ning on teada, et nad võivad ka tõrjuda teisi liike kasutusel olevatest urgudest välja [5]. Urgudes püsib temperatuur stabiilsem kui väljas, kus päeval on palav ja öösel jahe [4]. Urgude keskmine temperatuur võib olla 13 °C ka nendes levila osades, kus keskmine õhutemperatuur ulatub kuni 43 °C [5]. Surikaadid võivad urge jagada kollamangustide (Cynictis penicillata) ja maasuslikutega (Geosciurus inauris) [4].

Kiskjaliste seltsis teisi kolooniatena elavaid loomaliike ei ole [viide?]. Koloonia koosneb kahest või kolmest peregrupist; isendeid on kokku umbes 20–30. Peregrupid konkureerivad omavahel territooriumi pärast. Vahel toimuvad territooriumi piirialadel gruppidevahelised võitlused. Kui üks peregrupp hõivab teise peregrupi uru, siis seal elutsevad pojad tavaliselt tapetakse. [viide?]

Põhilise toidu moodustavad putukad, eriti mardikalised, ämblikulaadsed (ämblikud, skorpionid) ja hulkjalgsed. Mõnikord võivad toidu hulka sattuda ka sisalikud, maapinnal elavad linnud ja väiksemad maod [4]. Nad püüavad ka hiiri ja võivad toituda ka linnu- või maomunadest ja taimede sibulaist [viide?]. Surikaadid toituvad enamasti oma uru lähedal [viide?].

Surikaadid on mangustlased ja seetõttu on neil osade uurijate arvates mürkide suhtes vastupanuvõime kõrgem kui paljudel teistel loomadel ja arvatakse, et mõne mürkmao mürgi suhtes võivad nad lausa osaliselt immuunsed olla. Samas pole immuunsust suudetud täielikult teaduslikult tõestada. Mürgisemate skorpionide salvamine võib olla surikaadile surmav ning vaid osav ja välkkiire ümberkäimine skorpioniga, mille käigus surikaat esmalt hammustab ära skorpioni saba, ei lase sellel sündida [6]. Paljudel juhtudel astuvad surikaadid mürkmadudele vastu ühtse peregrupina [4][6] .

Surikaadid elavad peregruppides, kuhu võib kuuluda 3–20 looma, kõige suuremasse teadaolevasse gruppi kuulus 49 isendit. Ühe grupi territooriumi keskmine suurus on 5 km2, mille piiresse jääb ligikaudu viis urgu ja tuhatkond kiiret varjumist võimaldavat auku. Iga peregrupp koosneb tavaliselt täiskasvanud isastest ja emastest ning ühe dominantse paari järglastest. [4] Surikaatide peregrupis valitseb matriarhaat. [7] Peregrupp hoolitseb järglaste eest ja võitleb vaenlastega ühiselt [4]. Et emasel surikaadil jätkuks järglaste toitmiseks piima, peab ta ise iga päev jahti pidama. Sel ajal hoolitsevad poegade eest teised peregrupi liikmed. Olles terve päeva toiduta, võib "lapsehoidja" ööpäevaga kaotada kuni 2% oma kehakaalust [8]. Surikaatide eluiga on umbes 12–14 aastat. Teadaolev maksimaalne eluiga oli ühel konkreetsel isendil 20,6 aastat.[7] Surikaadid saavutavad täiskasvanu mõõtmed 18 kuu vanuselt. [8]

Surikaadid on päevase eluviisiga. Öö veedavad nad urgudes. Päeva alustavad nad tavaliselt end uru lähedal iseloomulikus püstiasendis soojendades [4]. Ühiselt tegutsevas peregrupis on sageli üks loom "valvur", kes püstises asendis ning võimalusel kõrgemale objektile ronides jälgib teraselt ümbrust ja vähimagi ohu korral annab sellest valju häälitsusega märku, mille peale kaovad kõik grupi liikmed maa alla. Vaatevälja suurendamiseks võib "valvur" ronida ka puu otsa. [4]

Surikaatide kõige sagedasemad vaenlased on kuningkotkas (Polemaetus bellicosus), savannikotkas (Aquila rapax) ja šaakalid. Lisaks eelmainitule ohustavad neid kapi kobrad (Naja nivea), klounkotkad (Terathopius ecaudatus), kõnnupistrikud (Falco biarmicus) ja suur-laulukullid (Melierax canorus). Täiskasvanud surikaatidele võivad olla ohtlikud ka suuremad kiskjad nagu nagu lõvi (Panthera leo), tähnikhüään (Crocuta crocuta) ja tumeselg-šaakal (Lupulella mesomelas) [5] Surikaadipoegade suremus on suurim kolme kuni viie nädala vanuses, poegade suremuse peamised põhjused on alajahtumine ja kisklus [9]. Surikaadipoegi võivad tappa ka võõraste peregruppide surikaadid. [4]

Surikaat on hästi taltsutatav ning seepärast peetakse Lõuna-Aafrikas kodudes näriliste ja madude eemalehoidmiseks koduloomana sageli surikaati [viide?]. Võivad osutuda põllumeestele kasulikuks, sest hävitavad liblikaliste seltsi kuuluvaid taimekahjureid. [4]

IUCN punase nimestiku kaitsestaatus on surikaadil soodsas seisundis (LC). CITES-i üheski lisas surikaate pole mainitud. [1]

Surikaadid Botswana Makgadikgadi rahvuspargis

Üks tuntud surikaatide uurijaid on Briti zooloog ja etoloog Timothy Clutton-Brock, kes algatas 1990. aastate algul Kalahari surikaadi projekti ("Kalahari Meerkat Project") [viide?].

  1. 1 2 Jordan, N.R. & Do Linh San, E. 2015. Suricata suricatta. The IUCN Red List of Threatened Species 2015: e.T41624A45209377. Accessed on 2025.https://dx.doi.org/10.2305/IUCN.UK.2015-4.RLTS.T41624A45209377.en. Accessed on 17 June 2025.
  2. ↑ Miljutin, Andrei 2015. Maailma imetajate mitmekesisus. Tallinn: Varrak.
  3. ↑ Suricata suricatta (Schreber, 1776) in GBIF Secretariat (2023). GBIF Backbone Taxonomy. Checklist dataset https://doi.org/10.15468/39omei accessed via GBIF.org on 2025-06-17.
  4. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 Wilson, D.E.; Mittermeier, R.A., toim-d (2009). Handbook of the Mammals of the World. Carnivores. Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 323-324.
  5. 1 2 3 4 5 Hill, T (2023). "Suricata suricatta". Animal Diversity Web. Vaadatud 18. juunil 2025.
  6. 1 2 Clark, Josh (14. mai 2008). "Are meerkats immune to poison?". HowStuffWorks.com. Vaadatud 25. juunil 2025.
  7. 1 2 AnAge entry for Suricata suricatta AnAge
  8. 1 2 Clutton-Brock, Tim (september 2002). "Meerkats. Tall stand". National Geographic: 52-73.
  9. ↑ Doolan, S.p.; Macdonald, D.w. (1997). "Breeding and juvenile survival among slender-tailed meerkats (Suricatu suricatta) in the south-western Kalahari: ecological and social influences". Journal of Zoology (inglise). 242 (2): 309–327. DOI:10.1111/j.1469-7998.1997.tb05804.x. ISSN 1469-7998.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Surikaat&oldid=6914091"