Sundtoomine
Sundtoomine tähendab isiku kohaletoomist korrakaitseorgani poolt kutsutud kohta isegi siis, kui ta seda ei taha. Isiku sundtoomine on vajalik selleks, et isiku juuresolekut nõudvaid menetlustoiminguid oleks võimalik läbi viia ka olukorras, kus isik ei reageeri korraldusele menetlustoiminguks kohale ilmuda.[1]
Sundtoomine on riikliku järelevalve erimeede, mille alused on sätestatud korrakaitseseaduse §-s 31. Sundtoomist võib kohaldada isiku suhtes, kellel võib olla kõrgendatud ohu tõrjumiseks vajalikku olulist teavet ning seda võib rakendada juhul, kui isik on kätte saanud korrakaitseorgani poolt saadetud kutse, kuid on jätnud ilma mõjuva põhjuseta kutses märgitud ajal kutses märgitud kohta ilmumata.[2]
Sundtoomise korral toimetab politsei meetmele allutatud isiku kutse saatnud korrakaitseorganisse. Sundtoomisel on politseil õigus kasutada vahetut sundi, kuid vahetut sundi ei tohi rakendada kauem, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Riikliku järelevalve meedet, mille jaoks sundtoomist rakendatakse (nt ülekuulamine), kohaldatakse viivitamata. Kui see ei ole võimalik, võib isikut meetme kohaldamiseni kinni pidada kuni 12 tundi. Kinnipidamise korral tuleb isikut teistest, muudel alustel kinni peetud isikutest, eraldi hoida.[2]
Sundtoomise negatiivne mõju isiku heaolule[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Vabariigi põhiseaduse II peatükis on loetletud isikute põhiõigused, vabadused ja kohustused. Üheks loetletud põhiõiguseks on isiku õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Vabaduse võtmine võib toimuda vaid seaduses sätestatud ulatuses ja korras.[3]
Kuna sundtoomise korral võib enne menetlustoimingu läbiviimist isikut kinni pidada kuni 12 tundi ning koos menetlustoimingu läbiviimisele kuluva ajaga 48 tundi, siis on kinnipidamise kohaldamisel tegemist isiku vabaduse võtmisega ehk põhiõiguse piiramisega.[2]
Sundtoomisel võib kasutada vahetut sundi kuni eesmärgi saavutamiseni. Vahetu sunni alla kuulub isiku mõjutamine füüsilise jõuga, erivahendiga või relvaga.[2]
Isiku mõjutamine füüsilise jõu abil võib isikule tekitada eelkõige valu ja ebamugavust.[2]
Korrakaitseorgani poolt kasutatavad erivahendid nagu käe- ja jalarauad ning pisaravoolust, suitsu-, heli-, valgus- või muud efekti või valuaistingut esilekutsuvad granaadid[2] võivad samuti isikule tekitada valu ja ebamugavust. Käe- ja jalarauad võivad tekitada füüsilisi vigastusi nagu marrastused ja verevalumid kätel ja jalgadel.[4]
Ebamugavust võib põhjustada asjaolu, et eelpool nimetatud erivahendite kasutamisega piiratakse inimese liikumist, nägemist ja kuulmist.
Erivahenditena kasutatavad rahustussärk, -tool või -voodi ning teenistusloom, aga ka relv[2] võivad isikule tekitada ängistust ja hirmu ning muid olulisi kannatusi.[5]
Kui isikule põhjustatakse kinnipidamisel kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ehk kui isikule kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid õigusvastaselt, siis saab seda pidada inimväärikust alandavaks.[6]
Inimväärikus on isiku põhiõiguste alus ning see laieneb ka kinnipeetavale.[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ RKHKo 3-3-1-70-14 p 13
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Korrakaitseseadus. RT I, 29.06.2018, 68
- ↑ Eesti Vabariigi põhiseadus. RT I, 15.05.2015, 2
- ↑ 4,0 4,1 Kristiina Albi. Põhiõigused lühiajalisel kinnipidamisel. Eesti Piirivalve ajakiri „Piirist piirini“ nr 3 (8) 2009.
- ↑ RKHKo 3-3-1-80-11 p 12
- ↑ RKHKo 3-3-1-18-12 p 25