Suhtluse ajalugu

Suhtluse ajalugu on sisesuhtluse eellugu.

Claude E. Shannon soovis parandada informatsiooni edastuse kvaliteeti (telefon, telegraaf). Tema teooriast tulid välja ka suhtluse (kommunikatsiooni) põhilised elemendid: allikas, teade, edastaja, signaal, müra, kätte saadud signaal ja saaja. Suhtlust defineeritakse kui protsessi, mille käigus üks mõistus mõjutab teist. Infoallikas -> teade-> edastaja -> signaal -> müra -> saadav signaal -> saaja -> teade-> sihtkoht. Wilbur Schramm rajas pärast II maailmasõda Iowa ülikoolis kommunikatsiooniõppe, hiljem Illinoisis ja Stanfordis, rajas kommunikatsiooniuuringute instituudi, doktoriõpingute programmi, juhendas uurimistöid, kirjutas raamatuid ja defineeris valdkonda. Tema raamatust "Communication in modern Society" 1948 sai uue valdkonna esimene õpik. Tema tsiteeritum raamat on „Process and Effects of Communication”.

suhtlusest on välja arenenud asutuse-/ettevõttesisene suhtlus ehk sisesuhtlus, mille eelkäija on (massi)kommunikatsioon. Spetsiifiliselt hakati sellest rääkima alates 1930. aastatel. Eraldi suunana arenes välja läbi ärisuhtluse ja -informatsiooni vahetamise, kus enam tunti huvi ärialase suhtlemise ja kirjakeele vastu. Nobeli auhinna laureaat Herbert Simon kirjutas „organisatsiooni kommunikatsiooni süsteemist” 1947. aastal, väites, et suhtlemine – sisekommunikatsioon on organisatsiooni jaoks hädavajalik. Georgy Bateson (inglise antropoloog) uuris suhetepõhist kommunikatsiooni võttes aluseks küberneetilise teooria. 1951 mainiti eraldi, et sisekommunikatsioon aktiviseerib organisatsiooni. 1953 kirjutas ökonomistist Kenneth Boulding, et organisatsioon koosneb sisekommunikatsiooni süsteemist ja selles on oma jõud. 1954 noor Chris Argyris kirjutas seoses personali ja organisatsiooniga, et sisekommunikatsioon on organisatsiooni spetsiaalne osa, mis hõlmab ülemuse ja alluva suhteid ning neis tuleb olla tähelepanelik, kuna paljud asjad asutuses toimivad eelneva abil.