Sugulusliinide põhimõte

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Sugulusliinide põhimõte on pärimisõiguslik põhimõte, mis kohaldub vaid seadusjärgse pärimise korral ning mille kohaselt saab iga enne pärandajat surnud sugulase asemel pärida vaid selle surnud sugulase sugulane ehk pärijaks saab olla vaid isik, kes on pärandaja sugulane. Sugulased pärivad kolmes järjekorras ja abikaasa pärib nende kõrval erireeglite alusel.[1]

Pärimise järjekorrad[muuda | muuda lähteteksti]

Pärima ei tule sugulased mitte kõik korraga, vaid pärimisseadus on kehtestanud neile kolm järjekorda.[2] Esimesena on õigus tulla pärima pärandaja lastel, kui aga enne pärandajat on mõni lastest surnud, siis astuvad tema asemele selle surnud lapse lapsed, ehk pärandaja lapselapsed jne. Seega saavad kõigepealt pärandvara endale pärandaja järglased või nii nagu pärimisseadus neid nimetab - pärandaja alanejad sugulased.[3]

Kui esimese järjekorra pärijaid ei ole, siis tulevad pärima teise järjekorra pärijad.[4] Teise järjekorra seadusjärgseteks pärijateks on pärandaja vanemad ja kui üks neist või mõlemad on surnud enne pärandajat, siis astuvad varemsurnud vanema asemele tema alanejad, ehk siis pärandaja vennad-õed, vendade-õdede lapsed jne.[5]

Kui ei ole sugulasi ei esimesest ega teisest järjekorrast, tulevad pärima kolmanda järjekorra sugulased.[6] Kolmandasse järjekorda kuuluvad pärandaja vanaemad ja vanaisad, või kui keegi neist on enne pärandajat surnud, siis astuvad tema asemele tema alanejad sugulased, see tähendab pärandaja tädid-onud, tädi- ja onulapsed jne.[7]

Sugulust reguleerib perekonnaseadus.[8] Pärandaja sugulasteks saavad olla isikud, kes pärandajast põlvnevad. Põlvnemine on võimalik bioloogiliselt ja õiguslikult.

Bioloogiline ja õiguslik põlvnemine[muuda | muuda lähteteksti]

Sugulasteks on pärimisõiguse kohaselt nii pärandaja veresugulased kui ka kõik lapsendamise läbi pärandaja enda peresse või ka teiste veresugulaste peredesse võetud isikud. Pärimisõiguse nii nagu perekonnaõigusegi seisukohast on lapsendatud isikud täielikult võrdsed lihaste lastega ja seega kaotavad nad igasugused õiguslikud sidemed oma lihaste vanemate ja veresugulastega. Nad pärivad oma lapsendajate järel nii nagu veresugulased, kaotavad aga seevastu igasuguse pärimisõiguse oma veresugulaste suhtes. Järelikult, kui lapsendatud isiku lihased vanemad või vanaemad-vanaisad või teised sugulased, kelle seadusjärgseks pärijaks nad ilma lapsendamiseta oleksid olnud, soovivad neile oma vara pärandada, peavad nad kindlasti tegema testamendi või sõlmima vastava pärimislepingu.

Sugulusliinide põhimõte.jpg

Eesti õiguse järgi on pärimisõiguse seisukohast täiesti võrdsed nii need lapsed, kes on sündinud abielulisest kooselust, kui ka need, kelle vanemad ei ole omavahel abielus. Oluline on vaid see, et põlvnemine konkreetsest isikust oleks õiguslikus mõttes tuvastatud. Kui enne oma vanema surma ei ole näiteks oma põlvnemist isast jõutud veel õiguslikult vormistada, siis tuleb seda teha pärast oma tegeliku isa surma. Seni kuni vale kanne ei ole kustutatud ja põlvnemine bioloogilisest isast on kohtulikult tõestamata, ei saa oma bioloogilise isa vara seadusjärgselt pärida.

Pärimisõigusele ei avalda mõju see, kui vanemad omavahel lahutavad ja seejärel kellegi teisega abielluvad. Sellisel juhul säilib pärimisõigus ikkagi oma lihaste vanemate järel, kes on vanemana kantud isiku sünniakti.

Niisiis on seadusjärgseteks pärijateks need sugulased, kes on pärandajaga suguluses kas veresuguluse või lapsendamise läbija mingisugust tähendust ei oma see, kas nende vanemad olid nende sünni ajal või ka hiljem omavahel abielus või mitte.

Sugulus on oluline ka otsustamaks, kes pärib juhul, kui mõni pärandaja seaduse järgi pärima õigustatud isikutest on surnud enne pärandi avanemist. Näiteks on pärandajal (A) abikaasaga (B) kaks ühist last (C ja D) ja ühel abikaasal on lisaks üks laps (E) eelmisest abielust X-iga. Sugulusliinide põhimõtte kohaselt saavad pärandaja järelt seadusjärgselt pärida vaid abikaasade ühised lapsed ja mitte abikaasa laps eelmisest abielust, kuna viimasel puuduvad sugulussuhted pärandajaga, st ta ei põlvne pärandajast. Teistsugune oleks olukord siis, kui sureks abikaasa (B). Sellisel juhul oleks tal 3 kolm last, kes päriksid võrdsetes osades (olulised pole laste erinevad isad, kuna lapsed põlvnevad sellisel juhul ikkagi abikaasast).

Nimetu joonis (1).svg

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Pärimisseadus § 16; § 12 lg 4. - RT I, 10.03.2016, 16.
  2. Pärimisseadus § 12 lg 1. - RT I, 10.03.2016, 16.
  3. Pärimisseadus § 13. - RT I, 10.03.2016, 16.
  4. Pärimisseadus § 12 lg 2. - RT I, 10.03.2016, 16.
  5. Pärimisseadus § 14. - RT I, 10.03.2016, 16.
  6. Pärimisseadus § 12 lg 3. - RT I, 10.03.2016, 16.
  7. U. Liin. Pärimisõigus. Tallinn:Ilo 2005, lk 30-31.
  8. Perekonnaseadus § 80. RT I, 09.05.2017, 29.