Steve Clark

Steve Clark
Sünninimi	Stephen Maynard Clark
Tuntud kui	Steamin, The Riffmaster
Sündinud	23. aprill 1960
Surnud	8. jaanuar 1991 (30-aastaselt)
Stiilid	hard rock, heavy metal
Elukutse	muusik, laulukirjutaja
Pill	kitarr, laul
Tegev	1978–1991
Plaadifirma	Mercury Records, Vertigo Records
Seotud esitajad	Def Leppard
Veebileht	http://www.defleppard.com/

Steve Clark (sünninimega Stephen Maynard Clark); 23. aprill 1960 – 8. jaanuar 1991) oli kitarrist Suurbritannia heavy metal'i ja rokkmuusika ansamblis Def Leppard.

2007. aastal oli Clark ajakirja Classic Rock Magazine edetabelis "100 Wildest Guitar Heroes" 11. kohal. 2019. aastal nimetati ta postuumselt Rock and Roll Hall of Fame'i Def Leppardi liikmena.

Noorpõlv

Stephen Maynard Clark sündis Barrie ja Beryl (neiupõlvenimega Beckingham) Clarki peres. Ta kasvas üles Wisewoodis Sheffieldis. Juba lapsena huvitus ta muusikast ning käis näiteks kuueaastaselt kontserdil, kus esinesid Cliff Richard and the Shadows. 11-aastaselt sai ta esimese kitarri, mille talle isa ostis tingimusel, et ta õpib kitarri korralikult mängima. Clark õppis aasta aega klassikalist kitarri, enne kui kuulis esimest korda Jimmy Page'i ja Led Zeppelini muusikat oma sõbra juures.

Kui Clark kooli lõpetas, oli tema esimeseks tööks inseneribüroo GEC Traction, kus ta töötas treialina. Ta oli ettevõttes kolm-neli aastat õpipoisiks olnud, kui Def Leppard sõlmis plaadilepingu Phonogram Recordsiga. Clark ei olnud siis veel bändi liige.

Karjäär

Enne Def Leppardiga liitumist 1978. aastal mängis Clark Sheffieldis oma bändis Electric Chicken kavereid. Sel ajal tutvus ta tehnikakõrgkoolis Pete Willisega (Def Leppardi algne kitarrist ja asutaja). Willis märkas Clarki kitarriraamatut lugemas ja küsis, kas ta mängida ka oskab. Seejärel kutsus ta Clarki oma bändi, kuna nad otsisid teist kitarristi. Clark ei ilmunud kohale, kuid kui Willis ja bändi laulja Joe Elliott Clarkiga Judas Priesti kontserdil uuesti kohtusid, kutsus Willis uuesti Clarki ansambliga liituma. Clark tuli lõpuks nende prooviruumi ja liitus Def Leppardiga 1978. aasta jaanuaris. Ellioti sõnul raamatus "Behind the Music" mängis Clark Def Leppardi prooviesinemisel Lynyrd Skynyrdi loo "Free Bird" ilma saateta.

Def Leppardi liikmena kirjutas Clark ja oli kaasautor peaaegu kõikidele bändi lugudele. Clark ja Pete Willis mängisid mõlemad soolokitarri ning Clark sai hüüdnimeks "Riffmaster" oma ande ja kitarririffide pärast.

"Pyromania" albumi salvestusperioodi lõpus 1982. aastal paluti Pete Willisel bändist lahkuda alkoholismi tõttu ja tema asemele võeti kitarrist Phil Collen. Clark ja Collen moodustasid duo, mis on Def Leppardi ikooniliseks olev kahekitarriline kõla. Osa nende edust duona tulenes nende võimest vahetada saate- ja soolokitarri vahel, sealjuures mõlemad mängisid samas loos soolokitarri või saatekitarri. Asjaolu, et neil oli täiesti erinev muusikaline taust, aitas kaasa ka nende ainulaadsele kitarripartnerlusele. Clark oli klassikalise väljaõppega muusik, kes tundis muusikateooriat, oskas lugeda ja kirjutada muusikat ning mõistis seal taga olevat kunsti, teooriat ja teadust, lisaks õppis/oli mõjutatud Jimmy Page'ist ja Led Zeppelinist; samas kui Collen, nagu ka Willis, oli iseõppija ja arendas oma tehnika välja Al Di Meola õppimise ja džässmuusikute kuulamise kaudu. Clark ütles kord: „Ma loen ja kirjutan ning tean muusikareegleid, mis on kahe kitarriga bändis suurepärane, sest meie lähenemine mängule on nii erinev. Phil mängib midagi, mis kõlab hästi, mina aga vaatan asju ja ütlen: „Seda nooti on vale mängida; see pole muusikaliselt korrektne”.

Clark mängis peamiselt Gibsoni kitarre ja sõlmis Gibsoniga 1987. aastal sponsorlepingu. Gibson valmistas Clarkile ka mõned eritellimusel valmistatud kitarrid. Ta mängis aeg-ajalt ka teisi kitarre, näiteks Fender Stratocasterit laulu ja video „Love Bites" salvestusel. Clark kasutas Fendereid aeg-ajalt ka stuudios nende ainulaadse kõla pärast.

Kuigi teda on Def Leppardi 1992. aasta albumi „Adrenalize” tegijate hulgas mainitud, ei panustanud ta albumi salvestamisse kuigi palju. "Adrenalize'i" deluxe-väljaande kaanetekstis väidab Joe Elliott, et albumil on paaris kohas kasutatud mõnda Clarki demoriffi. Tema ainus muu panus oli aeg-ajalt bändi ülejäänud tööde kiitmine, nimetades neid "lahedaks". Laul "White Lightning" kirjeldab Clarki alkoholi- ja uimastisõltuvuse mõjusid. "Adrenalize'i" uusväljaandel on aga olemas demo laulust "Tonight", milles Clark mängis ja mis salvestati 1988. aastal ning oli algselt mõeldud albumi "Hysteria" B-pooleks.

Clark osales bändi 1995. aasta singli "When Love & Hate Collide" demo salvestamisel vaid paar päeva enne surma 1991. aastal. Laul võtab kokku "Hysteria" ja "Adrenalize'i" olemuse, vastandina järgmise albumi "Slang" uuemale, 1990. aastate kõlale. Selle loo demos on ka Clarki viimane soolo. Clarki soolo demo leiti laulust "Stand Up (Kick Love into Motion)", kuid seda ei pandud ametlikku materjali. Ansambel Tesla, kes oli Def Leppardi "Hysteria" turneel soojendusesineja, salvestasid Clarkile austusavaldusena loo "Song & Emotion (To Our Friend, Steve 'Steamin' Clark)" albumile "Psychotic Supper".

2007. aastal oli Clark Classic Rock Magazine'i "100 Wildest Guitar Heroes" edetabelis 11. kohal. 2019. aastal arvati ta postuumselt Rock'n'rolli Kuulsuste Halli Def Leppardi liikmena.

Hilisem elu

Clark kannatas enne esinemisi tugeva ärevuse all, kuid bändiliikmete sõnul tuli ta alati lavale nagu rokkstaar ja kandis kitarri three notches'e võrra liiga madalal.

Clark oli kihlatud Ameerika modelli Lorelei Shellistiga, kellega nad olid koos olnud seitse aastat. Shellist rääkis oma autobiograafias "Runway Runaway", et Clarki alkoholism oli nende lahkuminekus peamine põhjus.

Clarki lähedane sõber oli Phil Collen. Nad said oma ühiste lavataguste tegemiste ja joomingute järgi nime "Terror Twins". Collen lõpetas joomise 1980. aastate lõpus.

1989. aasta talvel leiti Clark teadvuseta Minneapolises baarist ja ta viidi kiirabiga Hazeldeni sõltuvusravikeskusesse. Kõik tema bändikaaslased lendasid seejärel Minneapolisesse, et temaga koos olla. Seal kutsus arst neid Clarki veenma võõrutusravile minema, kuna tema vere alkoholisisaldus oli 0,59, kuigi Led Zeppelini trummari John Bonhami vere alkoholisisaldus oli 0,41, kui ta 1980. aastal suri. Collen ja teised veensid teda alkoholi kuritarvitamisest loobuma. Clark nõustus minema rehabilitatsioonikeskusse lubadusega, et tema koht kitarristina Def Leppardis säilib. Ta oli bändist eemal kuus kuud.

Arizonas rehabilitatsioonil olles kohtas Clark heroiinisõltlast Janie Deani ja nad leppisid kokku, et aitavad teineteist oma sõltuvustega toime tulla. Nad kihlusid peagi. Clark lahkus rehabilitatsioonist enne programmi lõpetamist ja jätkas joomist. Colleni sõnul muutus Clarki kaineks jäämine pärast Deani tema ellu tulekut "peaaegu võimatuks" ja peaaegu sama raske oli tema asukohta jälgida.

Surm

Clarkil oli joomise käigus murdunud ribi, sellega seotud valu leevendamiseks kirjutati talle välja kanged valuvaigistid.

8. jaanuaril 1991 leidis Janie Dean Clarki surnuna oma diivanilt. Ta oli 30-aastane. Lahkamine näitas, et surma põhjuseks oli hingamispuudulikkus, mille põhjustas surmav valuvaigistite, rahustite ja alkoholi üledoos. Surma ajal oli Clarki vere alkoholisisaldus 0,30 ja organismis morfiini.

Clark maeti Wisewoodi kalmistule Loxleys Sheffieldis, Clarki perekonna elukoha lähedale.