Spannageli koobas

Kolkgangi galerii

Spannageli koobas (saksa: Spannagelhöhle) on näitusekoobas Hintertuxi lähedal Zillertali Alpides Austria Tirooli liidumaal. Praeguseks on avastatud umbes 10 kilomeetrit koobast; giidiga ekskursioonid võimaldavad juurdepääsu 500 meetrile koopast. Selle sissepääs asub mägihütt Spannagelhausi (2531 m) all, mida varem haldas Austria Turismiklubi (ÖTK). Koobas ja hütt on nime saanud dr Rudolf Spannageli järgi, kes oli ÖTK president aastatel 1902–1904.

Teke

Zillertali Alpide valdava osa moodustavad kristallilised primaarkivimid, plutoonid ja moondekivimid, mis ei toeta koobaste teket. Ainsad erandid on karstistumisvõimelised kivimitaskud nagu lubjakivi, dolokivi, kips ja muud karbonaadid. Need taskud on üldiselt üsna väikese paksusega ja võimaldavad moodustuda vaid väikestel koobastel. Koobaste loomine nõuab ka vees lahustuvust. Spannageli koobas on tekkinud Hochstegeni kihistu Juura kaltsiidimarmori suures soones, kus marmor sisaldab üle 90% karbonaate ja mis läbib Lääne-Tauerni akna kiltkivikatet. Selle ulatusliku koopa tekkimist geoloogilise korrosiooni (ja korrosiooni segamise) tagajärjel selgitab piirkonna tektoonika.

Tunnusjooned

Koobast iseloomustab tugev niiskuste olemasolu ja tugev niiskuse läbitungimine (tekitab isegi kaskaade). Erinevad ojakäigud (Mündungslöcher) moodustavad sifoone kohtadesse, kuhu pääseb vaid sukeldudes. Nendes koopaskäikudes, mis on päevavalgusest kaugel, leidub haruldasi heliktiite. Spannageli koopasüsteem ulatub Gefrorne-Wand-Keesi liustikult Lärmstangeni (2686 m) ja on Euroopa kõrgeim suur koobas, mille mõõdetud pikkus on praeguseks 10 kilomeetrit. Giidiga ekskursioonide käigus selgitatakse koopa paljusid tunnusjooni (värviline marmor, erinevad kaltsium-paaga moodustised, speleoteemid, kristallid, triibulised marmorid ja kolkid). Lisaks kirjeldatakse koopa vanust ja teket, samuti selle taimestikku ja loomastikku, kliimat ja koopaõhkkonda, mis on kasulik kopsuhaiguste all kannatavatele inimestele. Nahkhiired ilmuvad ainult koopa väljapääsu lähedusse – kuigi mõned eksivad kaugemale. Selle käigu idaossa on rajatud koobas-muuseum, kus kuvatakse mitmeid avastusi mäe sisemusest.

Avastamine

1919. aastal avastas koopa sissepääsu Spannagelhausi haldaja Alois Hotter. Ta kutsus koobast Grausliches Lochiks ja kasutas seda, nagu ka mitu teist tema järel olnud üürnikku, prügimäena.

1960. aastal uuris Rudolf Radislovich esimest korda koopa esiosa koos selle peasissekäiguga (Hauptgang) ja "veesissepääsuga" (Wassergang), mis mõlemad viivad ühinemissaali (Halle der Vereinigung). Järgmisel aastal mõõdistas Max H. Fink tuntud lõigu koopast ja avastas Labyrinthi. 1964. aastal määras föderaalne mälestiste büroo (Bundesdenkmalamt) koopa selle teadusliku tähtsuse tõttu loodusmälestiseks. 1968. aastal avastasid Walter Knezicek ja Günther J. Wolf Halle der Vereinigungi parempoolsest servast kaks šahti ja Knesi-Harnischi, mis kõik laskusid tunnelisse u. 10 m allpool. Sealt sai alguse see, mida hiljem hakati nimetama Schrauben-Cañon ("Kruvikanjon"). 1970. aastal leidis Hannes Jodl Halle der Vereinigungi vasakust otsast Postkastli ("Postkasti"), mis osutus Spannageli koopa jätkuks. Esimene isik, kes sellesse ossa sisenes, oli Günther J. Wolf koos oma jääkursuse seitsme liikmega. Kolkgangi uurimise (tõus Elchschädelgangi ja Dirndlkammerisse, ühendus Wassergangiga ja laskumine Kolkgangi kaudu Hannes-Jodl-Domile, mille lae alt saab siseneda Schrauben-Cañoni, edasi Dr.-Klaus-Karger-Hallesse ja jätkub Kolkgangina edasi ÖTK-Schachti servani) tulemuseks oli koopa seni teadaoleva ulatuse kahekordistamine ja see pakkus stiimulit edasiseks uurimiseks.

Schrauben-Cañon

Aastatel 1972–1975 toimus Tirooli liidumaa koopaklubi (Landesverein für Höhlenkunde in Tirol) neli uuringuretke, mis ulatusid kuni Gneisbachi ojani. 1975. aastal määrati Groupe Spéléologique Luxembourgeois uurimisnädala raames koos E. Jacoby, M. Mölleri, G. Mutschlechneri ja B. Schmitziga Höhlenbachi oja kulg. Vee värvimisega demonstreeriti, et see kerkis u 1980 m kõrgusele kaljuseina keskele Waldebenist lõunas. Samamoodi avastati ja uuriti Schneeflecki koobast (Schneefleckhöhle), mis kulgeb paralleelselt Spannageli koopaga. 1976. aastal püstitas koopaklubi Umkehrhallesse bivaki. 50-tunnine ekspeditsioon, mida juhtis aastatel 1976/77 E. Jacoby, avastas ja uuris Spinnengangi, Mutschlechner-Domi ja Schatzkammerit. 1978. aastal jõudsid F. Maiberger ja W. Mayr koopa läänepoolseimasse punkti Bauchbadi.

1984. aastal uurisid Saksa speleoloogid Tirooli koopaklubis C. Caveliuse juhtimisel lõunasüsteemi (Südsystem). 1987. ja 1988. aastal puhastati koopa sissepääsuala ning W. Mayr ja G. Völkl avastasid ja uurisid Trümmerhallet ja Gneisbachi ühendavat galeriid. Schrauben-Cañon üle pidasid esimest korda läbirääkimisi 1989. aastal E. Türke ja R. Tobitsch.