Sotsiaalne toimetulekuvõime
Sotsiaalne toimetulekuvõime on füüsiline, psüühiline ja sotsiaalne suutlikkus igapäevaeluga toime tulla.[1]
Toimetuleku viis eeltingimust[muuda | muuda lähteteksti]
Ronald Wiman nimetab viis toimetuleku eeltingimust:
- võimed (abilities) – inimese füüsilised ja vaimsed ressursid toimetulekuks
- motivatsioon (motivation) – inimese enda soov situatsioonides toime tulla
- teadmised (knowledge) – adekvaatne informatsioon ja teadmised, mis aitavad situatsioonis toime tulla
- vilumused (skills) – toimetulekuks vajalikud oskused ja vilumused, et käituda vastavalt olukorrale
- võimalused (opportunities) – sobivad keskkonnatingimused, mis pakuvad reaalset võimalust toime tulla.
Esimesed neli tingimust moodustavad inimese toimetulekukompetentsuse ja viies hõlmab keskkonntegureid. Kui mõni neist eeltingimustest on täitmata või puudulik, võivad ilmneda toimetulekuprobleemid. See tähendab, et inimese sotsiaalne toimetulematus ei ole selle inimese või teda ümbritseva keskkonna karakteristikute tagajärg, pigem on toimetulekuprobleem tingitud sellest, et üks või mitu toimetuleku eeltingimust selle inimese suhtes selles keskkonnas on kas täitmata või puudulikult täidetud.[2]
Sotsiaalse toimetuleku abistamise mehhanismid[muuda | muuda lähteteksti]
Enesega toimetulekuoskused:
- eneseväärtustamine, eesmärgi püstitamine;
- iseenese otsustel baseeruv käitumise muutus;
- otsuste tegemine ja iseseisev mõtlemine;
- stressiga toimetulekuoskus.
Üldised sotsiaalsed oskused:
- suhtlusoskus;
- vestlusoskus;
- oskus suhelda vastassugupoolega;
- komplimentide tegemise oskus;
- verbaalne ja mitteverbaalne enesekehtestamise oskus[3]
Sotsiaalne kompetentsus[muuda | muuda lähteteksti]
Viimasel kümnendil on sotsiaalse kompetentsuse teema suurt tähelepanu võitnud just psühholoogiapraktikute – koolipsühholoogide, kliiniliste lastepsühholoogide ja eriõpet vajavate lastega töötavate spetsialistide hulgas. Põhjuseks on suurenenud vajadus mõõta (hinnata) ja korrigeerida (ravida) laste ja noorukite sotsiaalseid oskusi (Merrell, 1998). Sotsiaalsete oskuste defineerimise teeb raskeks asjaolu, et erialakirjanduses puudub ühene ja täpne definitsioon ning paralleelselt sotsiaalsete oskustega kasutatakse erinevaid samatähenduslikke termineid: sotsiaalne kompetentsus, isikutevaheline intelligentsus, isikutevahelised oskused, suhtluskompetentsus, suhtlusoskused.[4]
Sotsiaalne toimetulematus[muuda | muuda lähteteksti]
Suutmatus igapäevaelu toimingutega hakkama saada, probleemid eneseteeninduses, hügieenitoimingutes; igapäevaelu toimingutes; liikumisel, asjaajamises, aja planeerimisel ja vaba aja sisustamisel; laste- ja peresuhetega toimetulematus; suhtluses; puudulikud vanemlikud oskused
Sotsiaalne toimetulek sisenemisel uude kultuuri[muuda | muuda lähteteksti]
Laias laastus mõistetakse sotsiaalse kohanemise all erinevate kultuuriliste ja sotsiaalsete oskuste omandamist, mis võimaldavad uues keskkonnas adekvaatselt käituda, luua sotsiaalseid suhteid ja toime tulla igapäevaste tegevustega (sh õppimine). Kohanemist mõjutavad uues keskkonnas viibimise aeg ja kontakti intensiivsus, kultuuriline distants ja keeleoskus, individuaalsed tegurid (sh sugu, vanus) (Ward 1996; Berry et al 2006).
Uusimmigrantõpilaste sotsiaalne integreeritus ja kohanemine uues (kultuuri)keskkonnas on huvipakkuv nii iseseisva teemana kui ka seetõttu, et toimetulek õppetööga ja üldine õpimotivatsioon võivad olla seotud sellega, kuidas õpilane ennast ümbritsevas sotsiaalses keskkonnas (sh koolis) tunneb. Esmalt vaadeldakse, kes moodustavad uusimmigrantõpilased Eesti üldhariduskoolides, ning seejärel, kuivõrd homogeense või heterogeense grupiga on tegu. Välismaalt saabunud õpilaste tausta osas uuritakse nende päritolu ja seotust Eestiga. Uusimmigrantõpilaste päritolu osas vaadeldakse nende rahvuslikku tausta ja päritoluriiki, hindamaks võimalikku kultuurilist distantsi võrreldes Eesti kultuurikontekstiga. Analüüsitakse Eestisse saabumise ajendeid ja sidet Eestiga, sh varasemaid kokkupuuteid aga ka eeldatavat edasist seotust Eestiga.
Võimalike kohanemisraskuste või neid potentsiaalselt vähendavate tegurite arvestamiseks, vaadeldakse uuringus uusimmigrantõpilaste kultuuriliste taustatunnustena:
- päritolu – kultuurilist distantsi päritoluriigi, rahvuskuuluvuse kaudu;
- varasemat sidet Eestiga – kontakti kestust, intensiivsust;
- tuleviku seotust Eestiga – Eestisse jäämise eeldatavat aega.
Uusimmigrantõpilaste sotsiaalset ja kultuurilist kohanemist jälgitakse läbi kolme põhidimensiooni, milleks on sõprade võrgustik, enesemääratlus ja psühholoogiline heaolu koolis. Eeldame, et sõprade olemasolu ja positiivne enesemääratlus on kapitaliks, mis võimaldavad saada tuge kohanemise eri etappides. Vaadeldakse, millist rolli mängivad õppetöö toetamisel sõbrad ja koolikaaslased, milline roll on pereliikmetel ja mis jääb õpetaja kanda. Kodukeskkonna osas analüüsitakse lapsevanemate hoiakuid ja integratsioonimotivatsiooni. Analüüsitakse, milline on kodukeel, kooli ja kodu koostööd, kuuluvustunnet, sõpruskonda, üldisi hoiakuid ja laiemat kohanemist. Kooli sotsiaalse keskkonna osas võetakse vaatluse alla õpetajate ja klassikaaslaste hoiakud ja suhtumine uusimmigrantõpilastesse; uusimmigrant õpilase kaasamine; kultuurierinevuste väärtustamine. Uusimmigrantidest õpilaste tausta ja sotsiaalset kohanemist kaardistavad vastavad küsimusteblokid õpilase ankeedis. Täiendavat informatsiooni iga õpilase kohta palutakse ka õpetajatelt ning lapsevanematelt vastavalt neile sihtrühmadele suunatud ankeetide kaudu. Saadud tulemust reflekteeritakse fookusgrupi intervjuudes. [5]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Sotsiaalkaitse". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. detsember 2017.
- ↑ "Ronald Wiman" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 1. detsember 2017.
- ↑ "Sotsiaalse toimetuleku abistamine".[alaline kõdulink]
- ↑ "Sotsiaalne kompetentsus" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 1. detsember 2017.
- ↑ MindPark. lk 33 "uuringuaruanne".
{{netiviide}}: kontrolli parameetri|URL=väärtust (juhend)[alaline kõdulink]