Sophia (gnostiline kontseptsioon)

Allikas: Vikipeedia
Müstiline kujutluspilt Sophiast, raamatust “Geheime Figuren der Rosenkreuzer” (Altona, 1785)

Sophia (kreeka kirjapildis Σοφíα) ehk Tarkus on paljudes gnostilistes süsteemides esinev figuur, jumaliku tarkuse personifikatsioon. Ta esineb Siimon Nõia, Basilidese, Valentiose ja teiste gnostikute süsteemides. Sophia on aioon. Siimona süsteemis on ta Jumala naispartner, “Jumala esimene idee”, kes sünnitas inglid ja väed, milledest loodi maailm, Valentinosel üks kõrgematest aioonidest, ent mõlemal juhul jutustatakse tema langusest vaimumaailmast. Siimona süsteemis langeb Tarkus seetõttu, et tal tekib tahtmine luua.[1] Aioon Sophia paneb gnostilistes kosmogooniates aluse materiaalse maailma tekkimisele.[2] Materiaalne maailm on gnostikute käsitluses läbinisti halb, sest on tekkinud Sophia languse tagajärjel.[3]

“Eugnostose kirjas” on Sophia “Taevane Ema”, Isa paariline, kes lunastab inimkonna.[4] Mõnede gnostikute, eriti hilisemate valentiaanide kujutluses on Sophia Kristuse püha abikaasa.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lahe 2004, lk 43.
  2. Lahe 2004, lk 79.
  3. Lahe 2004, lk 214.
  4. Lahe 2004, lk 58.
  5. Lahe 2004, lk 165.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lahe, Jaan (2004). Gnoosis ja algkristlus (teine, parandatud ja täiendatud trükk). Tallinn: Kodutrükk. ISBN 9985-805-43-7.