Societas

Allikas: Vikipeedia

Rooma societas (seltsinguleping) on selline konsensuaalne leping, millega kaks või enam isikut kohustuvad vastastikuselt kokku panema asju või oskusi seadusega lubatud ühise kõigile kasuliku sihi saavutamiseks.[1]

Tänapäevane seltsinguõigus põhineb Rooma societas-lepingul. Roomlaste societas ei olnud samasugune kui meie seltsinguleping.[2]

Lepingulised suhted seltsinglaste (socii) vahel tekkisid seltsinglaste lihtsa nõusoleku (consensus) kaudu. Seltsinglased aitasid kaasa ühisele ärile ärilaekumiste, kaupade, õiguste, kolmandate isikute vastu esitatud nõuetega või nende isiklike erialateadmiste ja tööjõuga. Kogutud vahendid ja asjad muutusid kõigi seltsinglaste ühisomandiks, tavaliselt võrdsetes osades, kui societas'e sõlmimisel ei lepitud kokku osade eri suuruses. Kui seltsinglaste osalus ei olnud võrdne või kui nende osatähtsus töö- või isiklikel teenustel oli eri väärtusega, määrati kokkuleppel iga partneri osa kasumis ja kahjumis. Societas lõpetati seltsinglaste omavahelisel mittenõustumisel (dissensus), ühe partneri surmaga, tema õigusvõime kaotusega (capitis deminutio), pankroti või ühepoolse taandumisega societas'est. Kui seltsinglaste vahel tekkis vaidlus, mida ei saanud lahendada muul viisil, sai esitada hagi actio pro socio ehk seltsinglase hagi, mille esitaski üks seltsinglane teise vastu.[3]

Seltsingu prototüübiks oli vendade ühine majapidamine pärast perekonna pea, paterfamilias'e surma. Sellest tekkis klassikalises õiguses kõikide varade seltsing (societas omnium bonorum). Klassikalises õiguses esineb ka äriline seltsing. Vabariigi ajal tekkisid erilised maksude sissenõudjate seltsingud. Lõpuks kujunes Justinianuse õiguses juba ühtne seltsingu instituut.[1]

Oma ulatuselt võis seltsinguleping olla kolmesugune:[1]

a) seltsinglased panevad kokku oma vara,

b) pannakse kokku vaid teatav vara,

c) seltsing on loodud ühe tehingu teostamiseks või seltsinglastel on üks ühine ese.

Seltsing ei olnud isegi Rooma eraõiguse klassikalises vormis juriidiline isik. See tähendas, et seltsing ei saanud olla omanik, võlgnik või võlausaldaja ning ta ei saanud ka vaidlustada, osta, müüa, rentida jne. Seltsinglasel ei olnud mingit volitust oma seltsinglaste sidumiseks isegi küsimustes, mis on tihedalt seotud ettevõtte tegevusega. Seega, kui seltsinglane sõlmis akti kolmanda osapoolega, mõjutas ta selle toiminguga ainult ennast ja võttis selle alusel kolmanda osapoole ees endale kohustusi või omandas õigusi. Tavaliselt olid seltsinglased siiski nii õigustatud kui ka kohustunud viima oma tehingud kolmandate osapooltega ühtsesse seltsingu arvepidamisse. Kui arvutati seltsinglase osa osanike kasumist või kahjumist, võeti arvesse kõiki tema individuaalseid tehinguid, tulenevaid õigusi ja kohustusi.[4]

Seltsinguleping Eesti õiguses (seltsing)[muuda | muuda lähteteksti]

Seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega (VÕS § 580 lg 1). Seltsinglased on kohustatud seltsingut kaitsma kahju tekkimise eest ja arvestama teiste seltsinglaste huvidega (VÕS § 580 lg 2). Vaikiva seltsingu lepinguga kohustub vaikiv seltsinglane tegema teatud panuse ettevõtte või selle osa majandamisse, ettevõtja aga kohustub vaikivale seltsinglasele maksma tema panuse vastava osa kasumist (VÕS § 610 lg 1).[5] Rooma societase'el ja tänapäevasel Eesti seltsingulepingul on sarnane eesmärk. Tänapäeval on seltsingu instituut aga edasi arenenud ning vajab põhjalikumat õiguslikku regulatsiooni.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Elmar Ilus. Rooma eraõiguse alused. AS Kirjastus Ilo 2000. lk 160.
  2. J. W. Wessels. History of the Roman-Dutch Law. 2005. lk 650.
  3. Adolf Berger. Encyclopedic Dictionary of Roman Law. New Series, Volume 43, Part 2. The American Philosophical Society Independence Square Philadelphia. 1953. Lk 709.
  4. George Mousourakis. Roman Law and the Origins of the Civil Law Tradition. New York 2015. Lk 140.
  5. Riigi Teataja. Võlaõigusseadus RT I, 31.12.2016, 7.