Snoŭ

Snoŭ
valgevene	Сноў * / Snoŭ *transkriptsioon: Snov
vene	Снов (Snov)
Elanikke	2626 (2012)
Koordinaadid	53° 13′ N, 26° 24′ E

Snoŭ (transkribeerituna Snov, poola keeles Snów) on agrolinnake (endine alev) Valgevenes Minski oblastis Niasviži rajoonis, Snoŭ külanõukogu halduskeskus. Agrolinnake asub Snoŭka jõe kaldal asub merepinnast 186 meetri kõrgusel.

Alevis on kultuurimaja, keskkool ja raamatukogu. Vaatamisväärsusteks on aastal 1760 ehitatud katoliku kirik ja õigeusu kirik aastast 1836 (aastal 1893 ümber ehitatud), samuti Hartingitele kuulunud mõisakompleks koos peahoonega ja Rdułtowskitele kuulunud mõisakompleks koos peahoonega. Lisaks asub agrolinnakese juures veel Esimeses maailmasõjas langenud sõdurite kalmistu.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed ülestähendused asulast pärinevad aastast 1478. Aastal 1529 läks see Snowskite valdusse, hiljem kuulus Radziwillidele. Aastal 1569 sai asulast alev. XVII sajandil hakkas Snoŭ kuuluma J. Pratasowiczile, hiljem aga Rdułtowskitele. Aastal 1650 sai alevist katoliikliku kihelkonna keskus, kirik ehitati sinna siiski alles aastal 1699. Aastal 1785 ööbis seal kuningas Stanisław II

Aastal 1793 läks piirkond seoses Poola jagamisega Venemaa koosseisu. Aastal 1812 toimus seal lahing prantsuse vägede ja kasakate vahel. Aastal 1827 valmis Rdułtowskite loss, ka Hartingite loss valmis XIX sajandil. Aastal 1861 asusid alevis lisaks kirikule veel sünagoog, õigeusu kirik ja telliselööv. Seoses Kastuś Kalinoŭski juhitud ülestõusuga konfiskeerisid tsaarivõimud katoliiklastelt kiriku ja andsid selle Moskva patriarhaadi käsutusse.

XIX sajandil asus alevi kõrval veel Dolny Snoŭ (Дольны Сноў), kus asus pruulikoda. Aastal 1891 asutatui pruulikoda ka Snoŭ alevisse, aga aastast 1897 on teada, et Dolny Snoŭ külas oli lisaks pruulikojale ka juustuvabrik. Alevis, mida teati ka nime all Horny Snov (Горны Снов) oli toona 91 elanikku, külas, mida teati aastani 1939 ka nime all Siniłava (Сінілава), 70 elanikku.

Pärast Esimest maailmasõda oli Snoŭ Poola koosseisus. Aastal 1939 liideti alev Valgevene NSV-ga. Aastal 1940 sai sellest külanõukogu keskus, asula staatus muudeti külaks. Toona asus seal kaks veskit, alevis tegutsesid tärklisevabrik ja õlivabrik, seal asus ka elektrijaam. 1990. aastatel ühendati Snoŭ ja Dolny Snoŭ.