Sinilille kasvukohatüüp
Sinilille kasvukohatüübi (Hepatica site type) määratlemine on võrdlemisi ebamäärane. Jaanus Paali taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsiooni järgi käib see salumetsa metsatüübirühma alla.[1] Erich Lõhmuse Eesti metsakasvukohatüüpide ordinatsiooni süsteemi järgi aga kuulub sinilille kasvukohatüüp laanemetse metsatüübirühma alla. [2] Liivia Laasimer liigitab sinilille kasvukohatüübi hoopis kuusikute ja kuuse-männi segametsade liigivaeste assotsiatsioonide rühma. [3] Viktor Masing eristab omaette sürjametsade tüübirühma, mis E. Lõhmuse klassifikatsiooni alusel jääb sinilille kasvukohatüübi piiridesse. [4] Riigifondi metsamaast moodustavad sinilille kasvukohatüübi metsad ligi 5%. [2]
.jpg)
Reljeef[muuda | muuda lähteteksti]
Reljeefil esinevad erinevad positiivsed pinnavormid nagu oosid, voored ning lainjad moreenitasandikud. Mikroreljeef on aga tasane ning kohati natuke mätlik. [1]
Muld[muuda | muuda lähteteksti]
Mulla lähtekivimiks on tavaliselt kollakashall või punakaspruun moreen. Tüüpilisemad on leostunud (Ko, Kor) ja leetjad (KI) pruunmullad, harvemad on erineva sügavusega rendsiinad (K). Heade lagunemistingimuste tõttu on kõdukiht väga õhuke või puudub üleüldse (kuni 2 cm). Huumusehorisont on tüse (15-25(30) cm), kobeda struktuuriga, kõrge huumusesisaldusega (3-10%) [1] [5] ning reaktsioonilt nõrgalt happeline (pHKCl = 5,3-6,0) või harvematel juhtudel neutraalne. Lõimiseks on tihti saviliiv või liivsavi, kuid ka peenliiv liivsavil. Lisaks soojenevad mullad hästi, mis on juurepessu üheks levimise eelduseks. [5]
Veerežiim[muuda | muuda lähteteksti]
Sinilille kasvukohatüübi mullad on suure aktiivveemahutuse tõttu niiskusastmelt värsked. Tingitult lähtekivimi suurest rähasisaldusest võib veepuudus ilmneda alles pärast pikka põuda. Põhjavesi asub sügavamal kui 2 meetrit. [1]
Puurinne[muuda | muuda lähteteksti]
Puurindes domineerib suuremas osas kuusk, vähem mänd ja arukask ning veelgi vähem haab, hall-lepp ja tamm. [1]
Põõsarinne[muuda | muuda lähteteksti]
Põõsarinne on sinilille kasvukohatüübis olenevalt asukohast hõre kuni keskmiselt tihe. Liikidest esinevad: harilik sarapuu, harilik kuslapuu, mage sõstar, türnpuu, lodjapuu, näsiniin [1] ja vaarikas. [5]
Rohurinne[muuda | muuda lähteteksti]
Rohurinne on võrdlemisi liigirikas, tihe ning sarnaneb liikide poolest naadi või jänesekapsa kasvukohatüübile.[5] Levinumad on sinilill, lisaks jänesekapsas, metsmaasikas, võsaülane, ussilakk, mets-kurereha, verev kurereha, koldnõges, sõrmtarn, mägitarn, külmamailane, jänesesalat, longus helmikas ja maikelluke. [1]
.jpg)
Samblarinne[muuda | muuda lähteteksti]
Samblarinne on sinilille kasvukohatüübis hõreda poolne, suhteliselt pidev,[5] kuid kohati katkendlik. Enim leidub metskäharikku ja laanikut aga ka palusammalt, lehviksammalt, tähtsamblaid ja kähar salusammalt. [1] [5]
Raiesmikud[muuda | muuda lähteteksti]
Sinilille kasvukohatüübi raiesmikel kasvab ohtralt põõsaid ja rohttaimi. [5] Tüüpilised taimed on seal metsmaasikas, külmamailane, lillakas, naat, harilik kastehein, punane aruhein, võilill, kibe tulikas, kandiline naistepuna, mets-kurereha ja luht-kastevars. Lääne-Eestis on veel metskastik, sulg-arulaste, longus helmikas, mägitarn ning harilik härghein. [1]
Levik Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Kõige enam on sinilille kasvukohatüüp levinud Pandivere kõrgustikul ning selle ümbruses.[1] Lisaks Raplamaal, Harjumaa lõunaosas ja harvemal juhul Saaremaal. Esineb ka Vooremaa voortel ning Lõuna-Eestis võrdlemisi kõrgematel karbonaatsema otsmoreenkuhjatistega küngastel.[5]
Olulisemad taimekooslused[muuda | muuda lähteteksti]
Tähtsamad taimekooslused sinilille kasvukohatüübis on: [1]
- Sinilille-kuusik (Hepatico-Piceetum) ehk Hepatica spruce forest
- Sinilille-männik (Heptico-Pinetum) ehk Hepatica pine forest
- Sinilille-kaasik (Heptico-Betuletum) ehk Hepatica birch forest
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 J, Paal. (1997). Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Tallinn: Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus.
- ↑ 2,0 2,1 Lõhmus, E. (2004). Eesti metsakasvukohatüübid. Tartu: Eesti Loodusfoto.
- ↑ Laasimer, L. (1965). Eesti NSV taimkate. Tallinn: Valgus.
- ↑ Masing, V. (1969). Metsatüpoloogia probleeme. - Loodusuurijate Seltsi Aastaraamat 59: lk 150-167
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 Becker, H., Laas, E. Sinilille kasvukohatup. https://kasvukohatyybid.emu.ee/mets/sinilille (27.04.2023)