Silfverharnisk

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Silfverharniski suguvõsa aadlivapp

Silfverharnisk, varem Silfverharnesk (Eestimaal tuntud kui Silfwerharnisk, vene keeles Зильбергарниш) oli Soome päritolu aadlisuguvõsa. Suguvõsa kustus meesliinis 1820. aastal.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Suguvõsa oli ilmselt Soome päritoluga. Suguvõsaliin algab major Matias Erikssoniga (1600−1670), kes sai 1651. aastal Lehijärvi kihelkonnas lääniks Nihattula valduse (ta rajas sinna mõisa). 12. augustil 1653 tõstis kuninganna Kristiina ta aadliseisusse ja ta sai aadeldamisel perekonnanimeks Silfverharnesk; ta introdutseeriti Rootsi rüütelkonda 1664. aastal. Tema pojapoeg Karl Gustav von Silfverharnesk (1702−enne 1783) läks 1737. aastal Rootsi teenistusest leitnandina erru ja asus elama Eestimaale.[1] Temast sai alguse Eestimaa liin, mille esindajad kasutasid nimekuju Silfwerharnisk, harvemini Silfverharnisk. Suguvõsa suri meesliinis välja 1820. aastal.[2]

Silfverharniskid rüütelkonna matriklis[muuda | muuda lähteteksti]

Leitnant Karl Gustav von Silfwerharinski (1702−enne 1783) pärijad võeti 1783. aasta 17. veebruaril (vkj) Eestimaa rüütelkonna matriklisse.[3] Asehalduskorra ajal matriklid ajutiselt kaotati ning vennad Gustav Wilhelm von Silfwerharnisk (1755−1820) ja Karl Ernst von Silfwerharnisk (1759−1809) võeti 26. augustil (vkj) 1786 Eestimaa kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse.[4]

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Matias Silverharnesk (1600−1673), major, Hämeenlinna (tollal Tavastehus) komandant, mõisaomanik
  • Gustav Wilhelm von Silfwerharnisk (1755−1820), rittmeister, salanõunik, Eestimaa ja Olonetsi kubermanguprokurör, Peterburi politseimeister ja ülempolitseimeister, Slobodaa-Ukraina (hilisem Harkovi kubermang) kuberner
  • Karl Ernst von Silfwerharnisk (1759−1809), Saksi-Weimari ooberstleitnant, pandivaldaja

Vapp[muuda | muuda lähteteksti]

Silfverhaniskid kasutasid nn kõnelevat vappi: punasel vapikildil on kujutatud ristatud mõõkade peal hõbedast raudrüüd (rootsi keeles silfver ‘hõbe’ + harnisk ‘raudrüü’).

Vatla mõis

Silfverharniski suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eestimaa:
    • Haabneeme (Habbinem) (kuni 1809, pandivaldus), Haeska (Hasik) (1752−1788), Kiska (Kiska) (1784−1798, pandivaldus), Kärbla (Kerwel) (1750ndad), Vatla (Wattel) (1783−1798), Viimsi (Wiems) (kuni 1809, pandivaldus)
  • Soome:
    • Nihattula (a-st 1651)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. VII kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1932, lk 167.
  2. ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 346.
  3. ↑ Mühlendahl, Ernst von. Hoyningen-Huene, Baron Heiner von. Die Baltischen Ritterschaften. − Aus dem Deutschen Adelsarchiv. Band 4 der Schriftenreihe. Limburg/Lahn: C. A. Starke Verlag, 1973, lk 30.
  4. ↑ EAA, f. 854, n. 3, s. 20, L 12. Asehalduskorra ajal aadlisuguvõsaraamatutesse kantud perekondade register.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • EAA, f. 854, n. 3, s. 616. Toimik Silvferharniski aadliperekonna kohta.
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 436.
  • Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. VII kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1932. Lk 167−168 [1].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 346-347 [2].
  • Ramsay, Jully. Frälsesläkter i Finland intill stora ofreden. Helsingfors: Söderström & C:o Förlagsaktiebolaget, 1909. Lk 388−389 [3].
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Silfverharnisk&oldid=6306430"