Silfverharnisk

Silfverharniski suguvõsa aadlivapp

Silfverharnisk, varem Silfverharnesk (Eestimaal tuntud kui Silfwerharnisk, vene keeles Зильбергарниш) oli Soome päritolu aadlisuguvõsa. Suguvõsa kustus meesliinis 1820. aastal.

Ajalugu

Suguvõsa oli ilmselt Soome päritoluga. Suguvõsaliin algab major Matias Erikssoniga (1600−1670), kes sai 1651. aastal Lehijärvi kihelkonnas lääniks Nihattula valduse (ta rajas sinna mõisa). 12. augustil 1653 tõstis kuninganna Kristiina ta aadliseisusse ja ta sai aadeldamisel perekonnanimeks Silfverharnesk; ta introdutseeriti Rootsi rüütelkonda 1664. aastal. Tema pojapoeg Karl Gustav von Silfverharnesk (1702−enne 1783) läks 1737. aastal Rootsi teenistusest leitnandina erru ja asus elama Eestimaale. Temast sai alguse Eestimaa liin, mille esindajad kasutasid nimekuju Silfwerharnisk, harvemini Silfverharnisk. Suguvõsa suri meesliinis välja 1820. aastal.

Silfverharniskid rüütelkonna matriklis

Leitnant Karl Gustav von Silfwerharinski (1702−enne 1783) pärijad võeti 1783. aasta 17. veebruaril (vkj) Eestimaa rüütelkonna matriklisse. Asehalduskorra ajal matriklid ajutiselt kaotati ning vennad Gustav Wilhelm von Silfwerharnisk (1755−1820) ja Karl Ernst von Silfwerharnisk (1759−1809) võeti 26. augustil (vkj) 1786 Eestimaa kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse.

Suguvõsa liikmeid

• Matias Silverharnesk (1600−1673), major, Hämeenlinna (tollal Tavastehus) komandant, mõisaomanik
• Gustav Wilhelm von Silfwerharnisk (1755−1820), rittmeister, salanõunik, Eestimaa ja Olonetsi kubermanguprokurör, Peterburi politseimeister ja ülempolitseimeister, Slobodaa-Ukraina (hilisem Harkovi kubermang) kuberner
• Karl Ernst von Silfwerharnisk (1759−1809), Saksi-Weimari ooberstleitnant, pandivaldaja

Vapp

Silfverhaniskid kasutasid nn kõnelevat vappi: punasel vapikildil on kujutatud ristatud mõõkade peal hõbedast raudrüüd (rootsi keeles silfver ‘hõbe’ + harnisk ‘raudrüü’).

Vatla mõis

Silfverharniski suguvõsa mõisavaldused

• Eestimaa:
  • Haabneeme (Habbinem) (kuni 1809, pandivaldus), Haeska (Hasik) (1752−1788), Kiska (Kiska) (1784−1798, pandivaldus), Kärbla (Kerwel) (1750ndad), Vatla (Wattel) (1783−1798), Viimsi (Wiems) (kuni 1809, pandivaldus)
• Soome:
  • Nihattula (a-st 1651)

Kirjandus

• EAA, f. 854, n. 3, s. 616. Toimik Silvferharniski aadliperekonna kohta.
• Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 436.
• Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. VII kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1932. Lk 167−168 [1].
• Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 346-347 [2].
• Ramsay, Jully. Frälsesläkter i Finland intill stora ofreden. Helsingfors: Söderström & C:o Förlagsaktiebolaget, 1909. Lk 388−389 [3].