Mine sisu juurde

Vahelduvpinge

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Siinuspinge)
Vahelduvpinge allika tingmärk
Siinuselise vahelduvpinge iseloomustussurused:
1 – amplituudiväärtus; 2 – pinge ulatus ("tipust tipuni"); 3 – efektiivväärtus; 4 – periood. Samad suurused iseloomustavad ka siinuselist vahelduvvoolu

Vahelduvpinge on perioodiliselt muutuva polaarsuseg] pinge. Kõige laiemalt on kasutusel siinusfunktsiooni kohaselt muutuv vahelduvpinge ‒ siinuspinge.

Vahelduvpinget iseloomustavateks põhisuurusteks on hetkväärtus , efektiivväärtus ja amplituudiväärtus . Siinuspinge efektiivväärtus .

Vahelduvvooluvõrkude pinged on kindlaks määratud standardis EVS-EN 60038:2012.[1]

Madalpingelise vahelduvvoolu elektrivõrgu nimipinge efektiivväärtus on Euroopas 230 V (faasijuhi ja neutraaljuhi vahel) või 400 V (kahe faasijuhi vahel) ning sagedus 50 Hz. Kuni 1987. aastani olid need nimipinged vastavalt 220 V ja 380 V.

Elektritarbija juures võib vahelduvpinge erineda nimiväärtusest standarditega lubatud piires. Näiteks vahemikus 230 V ±10% on võrgupinge piirid 207 V kuni 253 V. Pinge amplituudiväärtus on ehk 1,4142 korda suurem, seega kuni 325 V.

Vana, enne 1960ndaid ja osaliselt enne Teist maailmasõda ehitatud[2] 3×220V pingesüsteemi on veel kasutusel mõnes Tallinna linnaosas, näiteks kesklinnas ja vanalinnas, aga osaliselt ka Majaka, Kalamaja ja Kopli piirkonnas.[3] Üleminekul 3×220 V süsteemilt 230/400 V süsteemile on võimalik sama peakaitsme nimivoolu juures tarbida 1,7 korda suuremat võimsust; see eeldab ka vastavat juhistikusüsteemi.

  1. "Eesti standard ; EVS-EN 60038:2012", CENELECi standardpinged, Eesti Standardikeskus, 2012
  2. Karoliina Vasli: Tallinnas on üle 10 000 elamise, kus vana pingesüsteemi tõttu varitseb tuleoht, Õhtuleht, 13. detsember 2012
  3. Elektrilevi: Liitumine uue pinge- süsteemiga Tallinnas, vaadatud 13.detsember 2012.