Siidhaigur

Siidhaigur
Siidhaigur
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Pelikanilised Pelecaniformes;
Sugukond	Haigurlased Ardeidae;
Perekond	Egretta;
Liik	Siidhaigur;
Binaarne nimetus
	Egretta garzetta; (Linnaeus, 1766)
	; Siidhaigru levila; – pesitsusala, – paigalind; – talvitusala, – eksikülaline
Sünonüümid
	Ardea garzetta

Siidhaigur (Egretta garzetta) on haigurlaste sugukonda kuuluv linnuliik.

Välimus

Siidhaigur on 55–65 cm pikk. Tiibade siruulatus on 86–106 cm. Kaalub 280–638 g.^[2] Isaslind on suurem kui emaslind.^[3]

Sulestik on valge. Nokk on must, nokatüvik võib olla kollane. Silmad on kollased, pulmarüüs muutuvad punaseks. E. g. garzetta jalad on kollased ja muutuvad pulmarüüs punaseks, E. g. nigripes'i jalad on aasta läbi mustad.^[3]

Udusulis pojad on valged, nokk on kollane, jalad on rohelised.^[3]

Siidhaigur sarnaneb välimuselt veisehaigruga, kuid on äratuntav pikema ja tumedama noka, tumedate jalgade, pikema kaela ja saledama keha järgi.^[3]

Alamliigid ja levik

Liigil on kaks alamliiki:^[4]

E. g. garzetta (Linnaeus, 1766) – levila ulatub Euroopast Jaapanini, lõunas Aafrikani
E. g. nigripes (Temminck, 1840) – Sunda saartel, Austraalias ja Uus-Meremaal

Teda on kohatud ka Eestis.^[5]

Elavad jõgede ja järvede ääres, padurates, lammidel, riisipõldudel ja mangroovides.^[2]

Toitumine

Toituvad peamiselt veeputukatest, koorikloomadest ja väikestest kaladest, kuid ka kahepaiksetest, limustest, ämblikest, ussidest, roomajatest ja väikestest lindudest.^[2]

Toituvad päeval. Võivad toituda üksi või parvedes, vahel koos teiste liikidega. Toitu otsides kõnnivad aeglaselt.^[3]

Pesitsemine

Pesitsevad kolooniates, kus võib olla tuhandeid linde. Võivad pesitseda koos ööhaigrute, iibislaste ja kormoranlastega. Pesad on üksteisest 1–4 m kaugusel. Pesa asub kuni 20 m kõrgusel puu otsas, võsas, roostikus, kaljuserval või maapinnal. Pesa on 30–35 cm lai ja 10–15 cm kõrge ning ehitatud isaslinnu korjatud okstest.^[3]

Euroopas pesitsevad märtsist juulini, Indias aprillist augustini, Vietnamis juunist augustini, Kalimantanil maist juunini, Põhja-Austraalias jaanuarist aprillini, Lõuna-Austraalias novembrist jaanuarini. Kurnas on 2–8 muna; Jaapanis on kurna suurus keskmiselt 4,9, Austraalias 2,2. Mune hauvad mõlemad vanemad 21–25 päeva.^[3] Pojad saavad lennuvõimeliseks 40–45 päeva vanuselt.^[2]

Viited

↑ BirdLife International (2016). Egretta garzetta. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2016.
1 2 3 4 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 412. ISBN 978-84-87334-10-8.
1 2 3 4 5 6 7 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 188–200. ISBN 0-19-854981-4.
↑ "Ibises, spoonbills, herons, Hamerkop, Shoebill, pelicans". IOC World Bird List. Vaadatud 24. augustil 2025.
↑ "Siidhaigur". Linnuvaatleja. Vaadatud 24. augustil 2025.

Välislingid

Siidhaigur andmebaasis eElurikkus

[1] BirdLife International (2016). Egretta garzetta. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2016.

[del_Hoyo-2] 1 2 3 4 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 412. ISBN 978-84-87334-10-8.

[Kushlan-3] 1 2 3 4 5 6 7 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 188–200. ISBN 0-19-854981-4.

[IOC-4] "Ibises, spoonbills, herons, Hamerkop, Shoebill, pelicans". IOC World Bird List. Vaadatud 24. augustil 2025.

[Linnuvaatleja-5] "Siidhaigur". Linnuvaatleja. Vaadatud 24. augustil 2025.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]