Siiami tapluskala

Siiami tapluskala
Siiami tapluskala
Kaitsestaatus
Ohualdis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Kiiruimsed Actinopterygii
Selts	Ahvenalised Perciformes
Sugukond	Osphronemidae
Perekond	Tapluskala Betta
Liik	Siiami tapluskala
Binaarne nimetus
Betta splendens Regan, 1910
Sünonüümid
Betta splendens subspecies abbreviata Blanc 1963 Micracanthus marchei Sauvage 1879

Siiami tapluskala (Betta splendens; tai keeles pla-kad) on kalaliik ahvenaliste seltsi sugukonnast Osphronemidae tapluskala perekonnast. Varem arvati ta ronikalaliste sugukonda.

Ta pärineb Mekongi jõgikonnast Kagu-Aasias ning elab looduslikult Tai ja Kambodža soodes ning üleujutatud riisipõldudel, mõnedel andmetel ka Indoneesias.

Siiami tapluskala on üks populaarsemaid magevee-akvaariumikalu. Akvaariumikalana on ta tuntud ka betta ja kukekese nimetusega.

Euroopasse (Prantsusmaale ja Saksamaale) introdutseeriti liik 19. sajandi lõpus. Sestpeale on seda aretatud järjekindlalt ja süstemaatiliselt.

Välimus

Looduslik vorm

Looduslikult on nii emasel kui ka isasel siiami tapluskalal jässakas ja lihaseline keha.

Uimed on suhteliselt lühikesed, tuhmrohelist ja -pruuni värvi. Eredad värvid esinevad ainult erutuse korral.

Aretatud vorm

Akvaariumis kasvatataval isasel tapluskalal on pikad, värvikirevad ja vooklevad uimed.

Käitumine

Isased kalad võitlevad omavahel, rebides üksteise uimedest tükke välja. Looduslike vormide taplus kestab tavaliselt alla 15 minuti, kalavõitluse jaoks aretatud vormid võitlevad tavaliselt ühe vastase surmani.

Metsik vorm on agressiivsem kui aretatud vorm. Lühiuimelised kalad on tavaliselt agressiivsemad.

Nõuded akvaariumis pidamiseks

Akvaariumis pidamiseks on tapluskala üks vähenõudlikumaid liike, ta on väga leplik keskkonnatingimuste suhtes, vee karedus võib betta puhul tugevasti kõikuda ja minimaalseks võimalikuks akvaariumi suuruseks loetakse vaid kaheksat liitrit. Seda sellepärast, et betta on väga hästi kohanenud päritolupiirkonnas tihti esinevate raskete elutingimustega. Kala on võimeline elama ka väga vähese hapnikusisaldusega vees, tänu suulaes olevale hingamiselundile, mis võimaldab tal sarnaselt kopskaladega hingata ka vee pinnalt. Nimetatud elund koosneb labürinti meenutavast õhukestest luuplaatidest moodustunud keerdkäigust, mis on kaetud rikkalikult veresooni sisaldava limaskestaga ja kus verd varustatakse vajalikul määral hapnikuga atmosfääriõhust ning mis on omane kõigile ronikalaliste (Anabantidae) sugukonna liikidele.

Samas võib betta pidamise muuta raskeks hoopis tema iseloom – sobivate akvaariumikaaslaste puhul on see rahumeelne, liigikaaslaste suhtes aga reeglina ebatolerantne. Betta võib ilmutada agressiivsust ka teiste suurte uimedega troopiliste kalade (gupid, skalaarid) suhtes.

Territoriaalsus

Isased bettad ei kannata teise isase liigikaaslase lähedust ja võitlevad oma territooriumi kaitstes sageli surmani. Sobivate akvaariumikaaslaste puhul on betta väga rahumeelne kalaliik, kuid üldjoontes on kaks päästikut, mis agressiivsuse vallandavad: esiteks oma territooriumi või vahupesa kaitsemine ja teiseks õigus emasega paarituda.

Nii liigi instinktiivseid kui õpitud käitumisi on arvestatava põhjalikkusega uuritud. Võimalus lavastada konflikt, näidates kalale ta enda peegeldust ja tekitamata sellega füüsilist kahju tegi kalast kiiresti populaarse uurimisobjekti. Eriti põhjalikult uuriti betta agressiivset käitumist 1970. aastatel. Vaatamata rohketele uurimustele on etoloogide seas siiski eriarvamusi, mis on võimaliku rivaali/ohustaja signaaliks. Näiteks ei ründa bettad kuldkalu. Kust nad teavad, et see, kes nende territooriumile sisenes, on kuldkala, mitte betta? Kas suuruse, värvi, uimekuju või millegi muu põhjal? Uuringute tulemused ei ole siiani ühest vastust andnud – tundub, et erinevatele isenditele on erinevad ka ohusignaalid.

Mõnedel väga harvadel juhtudel on aretajatel õnnestunud luua ka mitme isasega rahulikke kooslusi. Seda on võimaldanud suur akvaariumi maht (kõigile kaladele „kuulub” mingi osa sellest) ja see, et agressiivsuse tase erinevates aretusliinides kõigub. Sellistel puhkudel kujuneb välja kindel hierarhia ja on üks dominantne kala, kes teiste üle „valitseb”. Tavaliselt on see suurekasvuline emane või isane. Kui see kala akvaariumist eemaldada või sinna uusi isendeid lisada, leiab aset uue hierarhia moodustumine, mis võib mõnikord viia rahumeelse kooselu lõpuni.

Akvaristika ajaloos on seesama territoriaalsus mänginud olulist rolli. Kuldkala, mis toodi Euroopasse 200–300 aastat tagasi, on oma erilise ilu tõttu Hiinas juba muistsest ajast kodustatud. Ühes vanas hiina ürikus räägitakse, et ingverpunase soomusega kalakesed on aretatud Songi dünastia ajal (valitsemisaja algus 960. aastal). Umbes samal ajal või veidi hiljem algas kalade kultiveerimine ka Aasia teises piirkonnas, nimelt Indohiinas (Annam, Tai, Birma). Ent seal olid kalade aretamiseks hoopis teised põhjused ja ajed. Kala, keda kultiveerima hakati, oligi Betta splendens. Kohalikud elanikud, pannud tähele selle kalakese riiakat loomust ja kalduvust taplemiseks ning olles ise tulised mitmesuguste võitluste harrastajad, hakkasid neist aretama võitlushimulisi „kukekesi”, kes kahekesi (kaks isaskala) ühisesse veenõusse asetatult alustasid teineteisega võitlust kuni nõrgema surmamiseni. Nii on betta territoriaalsus teinud tast ühe vanima akvaariumikala.

Toitumiskäitumine

Mis puutub toitumisse, siis võivad bettad käituda väga ettearvamatult. Ühest küljest on nende söödavalik lai, teisalt võivad nad osutuda mõne sööda suhteks väga pirtsakaks.

Täiskasvanud bettasid soovitatakse toita üks kord päevas, kalapoegi vähemalt kaks korda. Muidugi võib toita ka tihedamini ent siis väiksemate kogustena. On levinud eksiarvamus, et bettasid tuleb toita nii palju kui nad süüa jaksavad, et nad muutuksid suurteks ja tugevateks. Palju tõenäolisem on, et niimoodi toimides on tulemuseks reostatud ja vetikatest ning bakteritest vohav akvaarium. See omakorda nõrgestab kalade vastupanuvõimet ja olles niikuinii ületoitmisest kahjustatud jäävad kalad haigeks. Seega on bettade toitmise esmaseks reegliks mõõdukas toitmine. Juba vähese kogemusega akvarist eristab kala kõhukuju järgi selgesti, kas kala on parajas toitumuses. Kui kala kõht näeb välja sissevajunud või liiga lame võib vähese toitmise kõrval põhjustena kõne alla tulla ka bakteriaalne nakkus või siseparasiidid. Parimaks võimalikuks toiduks on elus sääsevastsed. Neid leidub rohkelt Tai üleujutatud riisipõldudel, bettade looduslikes elukohtades ja seetõttu on see ideaalseks toiduvalikuks. Bettad jumaldavad soolavähke (nii elus kui külmutatuid), kuid neid peaks andma piiratud koguses.

Bettaaretajad ei soovita reeglina toitmisel kasutada erinevaid ussikesi (mudatuplased, valgeliimukad, vihmaussid jms), sest õrna immuunsüsteemiga aretatud bettad ei ole piisavalt vastupidavad ja kui ussid on kahjulike bakteritega saastatud, haigestuvad kalad kohe. Igal juhul ei tohi bettasid toita üksnes ussikestega, need on liiga rasvased ja neid peab seetõttu kombineerima muude toitudega. Samas on see ideaalseks toidulisandiks juhul kui üritatakse bettasid paaritumiseks ette valmistada.

Külmutatud elustoit on oluliselt kallim, ent on bakterivabam ja säilib kaua. Bettad armastavad ka külmkuivatatud elustoitu ja spetsiaalselt bettadele toodetud graanuleid.

Seksuaalne ja vanemlik käitumine

Emane betta

Bettade aretamise puhul on väga oluliseks momendiks emase ja isase tutvustamine. Kui emane ei ole isasega kokkupanemise ajal poegade saamiseks valmis, on oht, et isane hakkab teda ründama nagu rivaalist isakala. Emase valmidusest annab märku see, kui ta enam isast ei karda, vaid meelsasti temaga koos ujub. Samuti on märguandeks emase kõht – kui mari hakkab valmima, paisub see märgatavalt. Ka tekivad emase kehale vertikaalsed vöödid (horisontaalsed vöödid annavad vastupidi märku hirmust ja stressist). Samas ei ole see märk just kõige usaldusväärsem, kuna paljude värvimustrite puhul on vöödiliseks muutumist võimatu täheldada. Viimaseks märgiks, mis annab tunnistust emase valmidusest on uimede vastu keha surumine ja vildakalt ujumine, et demonstreerida külgedel olevaid vööte.

Tähtsad on ka keskkonnatingimused – reeglina vaid kuivtoidust toituvad bettad paljunema ei hakka, kudemise ajal on sobiv veetemperatuur kuni 30 kraadi.

Paaritumine algab sellega, et isane betta alustab õhumullidest pesa ehitamist. Ta ujub pinnale, võtab lonksu õhku ja sülitab välja limaga kaetud õhumulli, kohe haarab ta järgmise mulli ja laseb selle lahti eelmise läheduses. See protsess võib, vahepausidega söömise ja emasega kurameerimise tarbeks, kesta mitu tundi. Mõne aja pärast hakkab vahupesa võtma konkreetset kuju – kuju ja suurus varieeruvad sõltuvalt ehitajast.

Kui pesa on peaaegu valmis, algab eriti intensiivne ja kohati jõhker kurameerimine. Isane jälitab emast väga agressiivselt, üritades teda suunata pesa alla. Juhul kui emane ei ole vastutulelik, võib isane katsetes emane pesa alla ahvatleda väga brutaalseks muutuda. Tihti on emane sellise "paaritusmängu" lõpuks tugevasti vigastatud – uimed on mitmest kohast lõhenenud ja kohati võivad kehalt puududa ka mõned soomused.

Tavaliselt koetakse 20–200 marjatera, ent see kogus võib olla ka suurem. Kuduga pesa valvab tavaliselt isane, hoolitsedes marja eest seni, kuni pojad kooruvad. Olenevalt akvaariumi temperatuurist võib koorumiseks kuluda 24–48 tundi. Kui pojad juba vabalt akvaariumis ringi ujuvad, võib ette tulla, et isane sööb oma poegi. Bettade värvus ja uimekuju hakkab selgelt silma paistma umbes kolm kuud pärast koorumist, umbes samal ajal hakkavad ka esimesed isaste poegade vahelised taplused.