Shelfordi reegel
Shelfordi reegel ehk tolerantsuse seadus on ökoloogiline printsiip, mille töötas välja Ameerika zooloog Victor Ernest Shelford aastal 1913.[1][2]
Reegel sätestab, et organismi edukuse looduses määrab rühm erinevaid tegureid. Shelfordi sõnul on organismidel iga nendele mõjuva keskkonnafaktori miinimum, maksimum ja optimum, mis defineerib populatsiooni püsima jäämise.[2] Teooria hilisema viimistlusega on tegelenud Inglise botaanik Ronald Good.
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Shelfordi reegli kohaselt hakkab populatsiooni arvukus mingi konkreetse limiteeriva faktori äärmusesse kaldudes (alla miinimumi või üle maksimumi) langema. Liikide püsima jäämist ja sigimisedukust illustreerib hästi kühmukujuline graafik. See jaotub kolmeks eraldi tsooniks: optimaalne tsoon, stressitsoon ja talumatuse tsoon. Optimaalses tsoonis on organism oma ökoamplituudi keskel, mistõttu on paljunemise edukus maksimaalne ja suremus minimaalne. Stressitsoonis on organismi sugulised funktsioonid piiratud, sest mingi limiteeriv faktor on äärmuste poole kaldunud. Talumatuse tsoonis on organismi elutegevust limiteeriv faktor sellises äärmuses, et tema püsima jäämine muutub võimatuks.[3] See-eest lisas Ronald Good Liebigi miinimumseadusele viidates Shelfordi reeglile täienduse, et ökoloogilised faktorid on omavahel tihedalt seotud, mistõttu võib ühe faktori madal tase olla osaliselt kompenseeritud teise faktoriga. Näiteks suudab suhkruvaher oma levila põhjapiiril toime tulla ka madalama sademete hulgaga, kuna temperatuur ja vee kättesaadavus on omavahel tugevas seoses.[2]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
1840. aastal mõtles Saksa teadlane Justus Liebig välja Liebigi seaduse ehk miinimumseaduse, mille kohaselt on liigi edukusele suurimat mõju avaldav limiteeriv faktor see, mis on miinimumile kõige lähemal.[1]
Tolerantsuse seadust (Shelfordi reegel) peetakse teadusmaailmas Liebigi seaduse edasiarenduseks. Kui Liebigi seadus pärineb 19. sajandi keskpaigast, siis Shelfordi reegli töötas vastavanimeline teadlane välja 1913. aastal. Algselt näitas Victor Ernest Shelford oma välja töötatud printsiibi kehtivust loomuuringutes, samal aastal katsetas teooria kehtivust taimede peal ka botaanik Ronald Good.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Erofeeva, Elena (18. märts 2021). "Plant hormesis and Shelford's tolerance law curve". Journal of Forestry Research. Vaadatud 9. detsembril 2021.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Wikipedia (24. oktoober 2021). "Shelford's law of tolerance". Wikipedia. Vaadatud 9. detsembril 2021.
- ↑ Alam, Osaid (30. mai 2020). "Shelford's Law and Concept of Limiting factor". Patna University, E-content of Faculty of Science, Department of Zoology. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. veebruar 2022. Vaadatud 9. detsembril 2021.