Semiootika alused

"Semiootika alused" ("Basics of Semiotics") on John Deely raamat. Selle esmatrükk ilmus 1990. aastal. 4. trükk ilmus 2005 koos Kati Lindströmi eestikeelse tõlkega Tartu Ülikooli Kirjastuse väljaandel (ISBN 9949-11-086-6).

Kokkuvõte 4. trüki järgi

Peatükk 3. Semioos: semiootika aines

Semiootika uurib märkide tegevust. Seda tüüpi tegevust, mis vastab seda tüüpi teadmistele, mida õigupoolest iseloomustab sõna "semiootika", on filosoofias ammu tunnistatud seoses füüsilise põhjuslikkuse tüüpide uurimisega. Selles seoses paistis see "ideaalne" ehk objektiivne tegur, muster, mille järgi uurimine sai produktiivse ehk "toimiva" põhjuslikkuse materiaalset, vormilist ja determineerivat mõõdet kindlaks teha, marginaalsena. See objektiivne tegur kuulub rohkem vaatluse kui sõltumatu vaadeldava juurde. Sellepärast ta ei puutunud selgelt nende uurimiste tulemustesse, mille eesmärk ei olnud kindlaks teha olemuslikku seost vaatleja ja vaadeldava vahel, mis teeb vaatluse kui välise vormilise seose teadva ja teatava subjekti vahel üldse võimalikuks. Johannes Poinsot püüdis süstematiseerida semiootika aluseid, et teha see seni perifeerne loodusuurimise teema semiootika rajamisel keskseks ("Traktaat märkidest", I, küsimused 2–5). Ralph Powell on näidanud, kui tähtis on see unustatud põhjuslikkusetüüp kogu epistemoloogias. Alles umbes 1906. aastal eraldas Charles Sanders Peirce selle eraldi uurimisainena välja ning nimetas selle semioosiks. Peirce taipas esimesena, et semiootika väljaarendamiseks tuleb näha tähistamises protsessi. Semiootika ei saanud olla ainult vastus märkide ontoloogilise staatuse küsimusele. Vastata tuli ka küsimusele selle saamise kohta, mida see olemisetüüp võimaldab ja mis seda ülal hoiab. Sümbolid kasvavad. Semioosi kui mõjutüübi eripära on see, et see hõlmab kolm elementi ning üks neist ei pruugi olla tegelik eksisteeriv asi. Kõigis teistes mõju tüüpides on mõjutajad korrelatiivsed, nendevaheline mõju on olemuslikult düaadiline ja dünaamiline, kui palju neid ka poleks. Selleks et see aset leiaks, peavad mõlemad terminid olemas olema. Peirce nimetab lihtsalt mõju tooreks jõuks või dünaamiliseks interaktsiooniks. See võib olla füüsiline või psühholoogiline. See on alati ja taandumatult subjektiivne. Märkide mõjusse on alati kaasatud subjektiivsed interaktsioonid, kuid need on kõigest semioosi kontekst ja tingimus.

Peirce toob näiteks elavhõbedasamba tõusu termomeetris. Selle tekitab puhttoorelt ja -düaadiliselt keskkonna temperatuuri tõus. Kui elavhõbedasamba tõusu tajub termomeetritega tuttav inimene, tekitab see idee temperatuuri tõusust keskkonnas. See idee kui vaimusündmus on olemas subjektiivselt ja füüsiliselt. Peirce'i termnites on see termomeetri kui keskkonnaseisundi indeksiaalse märgi vahetu objekt. Termomeetri kui märgi objekt on keskkonna temperatuur. See on ka termomeetri kui märgi idee objekt. Termomeeter osaleb enne näidu lugemist ainult dünaamilistes interaktsioonides. Pärast näidu lugemist tuleb sisse kolmas tegur – tõlgendamine. Kui termomeetrit ei nähta termomeetrina, siis ta on peale selle, et ta on asi, füüsiliste interaktsioonide subjekt, ka tunnetatud asi, kogemuse element, objekt. Kui seda ka nähakse termomeetrina, siis ta on ka märk. Asjana on ta lihtsalt olemas, on füüsiliste suhete ja mõjude võrgustiku sõlm. Objektina ta on ka kellegi jaoks kogemuse element ja diferentseerib tajuvälja kindlatel viisidel, mis on seotud sellega, et ta on üks asi teiste keskkonna elementide seas. Märgina käib ta ka kellegi jaoks millegi muu kohta. Ja see miski muu ei pruugi olla füüsiliselt reaalne, kui näiteks termomeeter on rikkis.