Samuel Pepys

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Samuel Pepys.jpg
Lõik päeviku esimesest sissekandest

Samuel Pepys ([piips]; 23. veebruar 1633 London26. mai 1703 Clapham, Surrey) oli inglise mereväeametnik ja parlamendiliige, keda nüüd tuntakse tänu tema päevikule, mida ta pidas peaaegu kümme aastat ja mis on oluliseks ajalooallikaks sellest perioodist. Ta pidas päevikut aastatel 1660–1669 ja kirjeldas seal nii oma igapäevaelu kui ka ajaloolisi sündmusi, nagu nt 1665.–66. aasta Londoni katkupuhang ja Londoni suur tulekahju.

Ta sündis rätsepa perekonnas üheteistkümnest lapsest viiendana, kuid laste suure suremuse tõttu oli neist vanim täiskasvanuks elanu.

1650. aastal astus ta Cambridge'i ülikooli ning sai bakalaureusekraadi 1654. aastal. 1655. aastal abiellus ta 14-aastase Elisabeth de St. Micheliga, kes oli prantsuse hugenottidest immigrantide järeltulija.

Alates noorest east kannatas Pepys põiekivide käes. Haigus tekitas talle pidevat valu. 1657. aastal otsustas ta lasta ennast opereerida, mis oli valus ja ohtlik protseduur. Järgmisel aastal toimuski operatsioon, mis õnnestus.

1. jaanuaril 1660 hakkas ta pidama päevikut. Ta jäädvustas oma elu peaaegu kümme aastat ja kirjutas kokku üle miljoni sõna. Tema päevikut peetakse Suurbritannia kõige kuulsamaks päevikuks ja Pepysi kõigi aegade suurimaks päevikupidajaks. Selle põhjusteks on tema ausus iseenda nõrkuste kirjeldamisel ja täpsus Briti igapäevaelu ja sündmuste jäädvustamisel. Ta kirjutas õukonna- ja teatrielust (sealhulgas oma afääridest näitlejannadega), oma majapidamisest ja ka poliitilistest ja sotsiaalsetest juhtumistest. Ajaloolased kasutavad tema päevikut olulise ajalooallikana, et saada ettekujutust elust 17. sajandi Londonis. Ta kirjutas oma rahaasjadest, millal ta hommikul üles tõusis, milline oli ilm ja mida ta sõi. Kuna ta kirjeldas kõike detailselt, on võimalik saada hea ülevaade 1660. aastate Briti ülemkeskklassi inimeste igapäevaelust. Ta kirjutas ka olulistest muutustest ühiskonnas. Ta kirjeldas Charles II kroonimist ja monarhia restauratsiooni.

Ta ei kavatsenud oma päeviku sisu teistega jagada ja kasutas kirjutamiseks stenograafiat ning teisi krüpteerimisviise, eriti oma armuafääride kirjeldamisel. Ta kirjutas kõigest ausalt ja avameelselt, oma armukadedusest, kahtlustest, tähtsusetutest muredest ja ka suhetest oma naisega.

Ta lõpetas päeviku kirjutamise 1669, kuna tema nägemine halvenes ja ta kartis, et tuhmi valguse käes kirjutamine ei mõju sellele hästi. Oma viimastes kannetes kaalus ta võimalust lasta teistel dikteerimise järgi tema päevikut kirjutada, kuid see oleks rikkunud privaatsuse ja näib, et ta nii siiski ei teinud. Tema hirm oma nägemise kaotuse pärast oli alusetu ja ta elas veel 34 aastat, ilma et oleks pimedaks jäänud, kuid ei jätkanud kunagi päevikukirjutamist.

Kuigi päeviku sisust on selge, et ta ei kavatsenud seda avaldada, on näha, et Pepys tegi pingutusi selle säilimiseks. Ta köitis käsikirjalised lehed kuueks köiteks ja katalogiseeris need oma raamatukogus teiste raamatute seas. Tõenäoliselt kahtlustas ta, et tema päevik võib kunagi kedagi huvitada. Pepysi päevik avaldati esmakordselt 19. sajandil.