Salome (Richard Strauss)

Allikas: Vikipeedia

"Salome" on Richard Straussi ooper ühes vaatuses. See on kirjutatud Oscar Wilde'i samanimelise draama järgi. Esietendus toimus 9. detsembril 1905 Dresdeni kuninglikus ooperiteatris.

Tegelased[muuda | muuda lähteteksti]

  • Heroodes (tenor)
  • Heroodias, tema naine (metsosopran)
  • Salome, Heroodiase tütar (sopran)
  • Ristija Johannes (bariton)
  • Narraboth, noor süürlane (tenor)
  • Heroodiase paaž (alt)

Ooperi tegevustik[muuda | muuda lähteteksti]

Heroodese palee terrassil. Herodes peab oma õukonnaga pidu. Narraboth, noor süürlane ja sõjapealik, piilub läbi paleeukse Heroodese imekaunist kasutütart Salomed, kellesse ta on sügavalt armunud. Ilmub Salome, et värsket õhku hingata. Korraga kuuleb ta vangitürmist kostvat Ristija Johannese häält, mis kuulutab Messiase tulekut. Salome on sellest häälest võlutud ja palub valvuritel endale vangi näidata. Valvurid algul keelduvad, aga valvurite pealik Narraboth ei suuda Salome võludele vastu panna ning annab loa Johannes türmist välja tuua. Johannes neab Heroodest ja tema liiderlikku naist Heroodiast. Salomed hurmab Johannese olemus, ta üritab teda endasse armuma panna ja nõuab Johanneselt suudlust. Meeleheitel Narraboth tapab end. Johannes keeldub Salome ettepanekust ja ta viiakse kongi tagasi. Ilmub Heroodes, kes on rahutu ja nõuab, et Salome tema meelt lahutaks ja tantsiks talle ükskõik millise hinna eest. Salome nõustub ja tantsib. Tantsu lõppedes kuulutab ta: "Ma tahan vastutasuks Johannese pead!" Heroodes on õudusest haaratud, kuid lõpuks on sunnitud nõustuma. Salomele tuuakse hõbekandikul Johannese pea. Ekstaasis Salome suudleb Johannese veritsevat pead. Heroodes käsib valvuritel Salome tappa. Salome sureb valvurite kilbilöökide all.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

"Salome" esietendus oli ooperi lavaletoomise raskustest hoolimata rahvusvaheline triumf. Teose kõhedusttekitav atmosfäär ja julm lõpustseen, rääkimata Salome seitsme loori tantsust, tekitasid hirmu tsensuuri ees. Seetõttu otsustati ka ooperi esietendus katoliiklikust Viinist pisut vabamasse Dresdenisse üle tuua. Väga raske oli ka peategelase valik, Salome partii on ülimalt keeruline ja väga suurt vastupidavust nõudev, samuti kartis helilooja, et lauljaid ei ole üle suure orkestrikoosseisu (109 muusikut) kuulda. Peategelase valik langes Wagneri-laulja Marie Wittichile, kes oli aga välimuselt kaugel tütarlapselikust printsess Salomest. Seetõttu otsustati Salome tantsuks kasutada tantsijat. Aga "hoolimata tädike Wittichist", nagu Strauss irooniliselt Hofmannsthalile end väljendas, kutsuti lauljaid, dirigenti ja heliloojat pärast esietendust lavale tervelt 38 korda. Seda ilmselt ka seetõttu, et selle ooperi tegelaste psühholoogia väljendub ennekõike orkestripartiis, näiteks kohutavas vahemängus, mis järgneb Narrabothi enesetapule või Johannese tagasiminek vangikongi, mis kirjeldab seda, mis toimub Salome hinges.