Salome (Richard Strauss)

"Salome" on Richard Straussi ühevaatuseline ooper Oscar Wilde'i samanimelise draama ainetel. Ooper esietendus 9. detsembril 1905. aastal Dresdeni kuninglikus ooperiteatris.

Tegelased

• Herodes (tenor)
• Herodias, Herodese naine (metsosopran)
• Salome, Herodiase tütar (sopran)
• Ristija Johannes (bariton)
• Narraboth, noor süürlane (tenor)
• Herodiase paaž (alt)

Ooperi tegevustik

Herodese palee terrass. Herodes peab oma õukonnaga pidu. Noor sõjapealikust süürlane Narraboth piilub läbi paleeukse Herodese imekaunist kasutütart Salomed, kellesse ta on sügavalt armunud. Ilmub Salome, et hingata värsket õhku. Korraga kuuleb Salome vangitürmist kostvat Ristija Johannese häält, mis kuulutab Messiase tulekut. Salome on häälest võlutud ning palub valvuritel endale vangi näidata. Esmalt valvurid keelduvad, kuid Narraboth, nende pealik, andub Salome võludele ja annab loa Johannes türmist välja tuua. Johannes neab Herodest ja tema liiderlikku naist Herodiast. Salomed köidab Johannese olemus – ta üritab meest endasse armuma panna ja nõuab Johanneselt suudlust. Meeleheitel Narraboth tapab end. Johannes keeldub suudlusest ja ta viiakse kongi tagasi. Ilmub rahutu Herodes, kes nõuab, et Salome tema meelt lahutaks ja ükskõik mis hinna eest talle tantsiks. Salome nõustub ja tantsibki. Tantsu lõppedes kuulutab Salome: "Vastutasuks tahan Johannese pead!" Herodes on õudusest haaratud, kuid on sunnitud nõustuma. Salomele esitletakse hõbekandikul Johannese pead. Ekstaasis Salome suudleb Johannese veritsevat pead. Herodes käsib valvuritel Salome tappa. Salome sureb valvurite kilbilöökidesse.

Ajaloost

"Salome" esietendus oli ooperi lavale toomise raskustest hoolimata rahvusvaheline triumf. Teose kõhedust tekitav atmosfäär ja julm lõpustseen, rääkimata Salome seitsme loori tantsust, tekitasid hirmu tsensuuri ees. Ooperi esietendus otsustati katoliiklikust Viinist pisut vabamasse Dresdenisse üle tuua. Peategelase valik oli väga raske, Salome roll on ülimalt keeruline ja suurt vastupidavust nõudev ning helilooja kartis, et lauljaid ei ole suure orkestrikoosseisu (109 muusikut) tõttu kuulda. Peategelase valik langes Wagner'i-lauljale Marie Wittichile, kes erines välimuselt tütarlapselikust printsess Salomest. Seetõttu otsustati Salome tantsuks kasutada tantsijat. Strauss väljendas end irooniliselt Hofmannsthalile, et "hoolimata tädike Wittichist" kutsuti lauljaid, dirigenti ja heliloojat pärast esietendust lavale 38 korda. Seda ilmselt ka seetõttu, et ooperi tegelaste psühholoogia väljendub ennekõike orkestripartiis, näiteks kohutavas vahemängus, mis järgneb Narrabothi enesetapule või Johannese tagasiminek vangikongi, mis kirjeldab Salome hinges toimuvat.