Saksimaa Nõukogude Vabariik
|
Saksimaa Nõukogude Vabariik 13. november 1918 – 11. mai 1919 | |||||
| Valitsusvorm | sotsialistlik vabariik | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Pealinn | Dresden | ||||
| Peamised keeled | saksa keel | ||||
| |||||
Saksimaa Nõukogude Vabariik (saksa keeles Räterepublik Sachsen) on nimi, mida mõnikord kasutatakse lühiajalise tunnustamata nõukogude riigi kohta, mis loodi endises Saksimaa kuningriigis pärast Saksa Keisririigi kokkuvarisemist I maailmasõja lõpus.
Novembrirevolutsiooni esimestel nädalatel võtsid tööliste ja sõdurite nõukogud kontrolli paljudes Saksimaa linnades. Kuna mõned liikmed soovisid luua nõukogude stiilis kommuunvalitsust, teised aga parlamentaarset vabariiki, tekkisid suured sisemised lahkarvamused, mis põhjustasid kahe rühma lõhenemise. 1919. aasta veebruari alguses toimusid riigikogu Volkskammeri valimised, milles mõõdukad saavutasid kontrolli. 1919. aasta märtsis toimunud Kappi putši vägivallapuhangu tõttu saatis riigi valitsus sunniviisiliselt viimased töölisnõukogud Leipzigis laiali, mis tähistas "nõukogude vabariigi" lõppu. Saksimaa võttis Weimari vabariigi osariigina vastu demokraatliku põhiseaduse.
Viited "Saksimaa Nõukogude Vabariigile" on haruldased nii selle perioodi ajaloos kui ka samaaegsetes allikates. Enamik räägib üksikutest nõukogudest suuremates linnades, nagu Dresden, Leipzig ja Chemnitz, mitte ühest Saksi vabariigist.
Tööliste ja sõdurite nõukogude loomine[muuda | muuda lähteteksti]
Nagu ka teistes Saksamaa linnades, sealhulgas riiklikul tasandil Berliinis, loodi kogu Saksimaal tööliste ja sõdurite nõukogud Saksa Keisririigi kokkuvarisemise ajal 1918. aasta novembri alguses. Üleriigiliste massimeeleavalduste ajal hõivasid meeleavaldajad Leipzigis ja Dresdenis mitmed valitsushooned, sealhulgas armee ja politsei peakorteri Dresdenis. 8. novembril põgenes Saksi kuningas Frederick Augustus III Dresdenist loodes asuvasse Moritzburgi lossi pärast seda, kui tööliste ja sõdurite nõukogu võttis linna üle kontrolli. Kommunistlikest spartakistidest ja radikaalsotsialistliku Sõltumatu Sotsiaaldemokraatliku Partei (USPD) liikmetest koosnev nõukogu nimetas end Suur-Dresdeni Ühendatud Revolutsiooniliste Tööliste ja Sõdurite Nõukoguks (Vereinigte Revolutionäre Arbeiter- und Soldatenrat Groß-Dresden). Kaks päeva hiljem teatati, et kuningas on kukutatud ja monarhia kaotatud. [1] Dresdenis Circus Sarrasani hoones kuulutas USPD Hermann Fleissner välja "Saksimaa sotsiaalvabariigi". [2]
Moritzburgist Preisimaale Guteborni lahkunud kuningas Frederick Augustus loobus troonist 13. novembril ja palus, et riigiametnikud jätkaksid "isamaa" teenimist. [3] Uus valitsus (Zentralrat ehk Kesknõukogu), mis koosnes kolmest USPD liikmest ja kolm Sotsiaaldemokraatlikku Partei (MSPD) liikmest, asutati pärast pikki arutelusid kahe partei vahel 15. novembril. Dresdenist, Leipzigist ja Chemnitzist andsid nad välja teate Saksimaa rahvale, millest enamiku oli kirjutanud Richard Lipinski USPD-st. Ka see palus uue valitsuse eesmärke visandades, et riigiametnikud jääksid korra säilitamiseks oma ametikohtadele, mis jättis paljud vana korra järgijad valitsuse funktsioonide kontrolli alla. Proklamatsioonis nõuti tsentraliseeritud sotsialistlikku Saksamaad ja revolutsiooni jätkamist kuni ühtse sotsialistliku Saksamaa saavutamiseni. [4] Uus riik, mida ta nägi ette, pidi tagama usuvabaduse, kaheksatunnise tööpäeva, kindla toiduvaru ja amnestia neile, keda karistati vana "klassiõigluse" süsteemi alusel. [5] MSPD otsene mure oli aga korra hoidmine ja inimeste põhivajaduste rahuldamine, mitte ühiskonna revolutsiooniline ümberkorraldamine. [6] Nad taotlesid jaanuaris toimuvaid kohalikke valimisi ja osariigi parlamenti (Volkskammer), mis kirjutaks Saksimaa põhiseaduse. [7]
Samal ajal kui MSPD töötas parlamentaarse demokraatia nimel, soovis USPD töötajate ja sõdurite nõukogud alaliselt säilitada. 16. jaanuariks 1919 oli lahkarvamus kahe partei vahel kasvanud niivõrd kaugele, et Lipinski juhitud USPD lahkus Dresdeni kesknõukogust. MSPD asendas nad oma liikmetega, andes neile täieliku kontrolli nõukogu [4] üle, kusjuures Georg Gradnauer sai Saksimaa minister-presidendiks. Aasta lõpus toimunud uued tööliste ja sõdurite nõukogude valimised tõid MSPD märkimisväärse võidu Dresdenis ja Chemnitzis. Tulemused võimaldasid MSPD-l suurendada oma domineerimist USPD üle, [6] kuigi Leipzig jäi USPD nõukogu kontrolli alla. See saatis laiali Leipzigi linnavolikogu ja võttis üle linnas paiknenud sõjaväegarrisoni. [8]
Demokraatlikud valimised, jätkuv vägivald ja nõukogude lõpp[muuda | muuda lähteteksti]
2. veebruaril toimuvatel Volkskammer valimistel, said MSPD ja USPD kokku 58% häältest. 25. veebruaril oli esimene istung ja kuus MSPD rahvasaadikut astusid tagasi. MSPD ja USPD koalitsioonikõnelused kukkusid märtsis läbi. Georg Gradnauer MSPD-st jätkas seejärel vähemusvalitsuse ministrina. [9]
1919. aasta märtsi keskel õhutasid Weimari vabariigi parempoolsed Berliinis Kappi putši. Selle vastu puhkenud meeleavaldustel kogu Saksimaal toimus kõige hullem vägivald Dresdenis, kus valitsusväed tapsid 59 meeleavaldajat. Leipzigis oli ka konflikte, mida kohalik kommunistlik juhtkond jätkas pärast putši lõppu 18. märtsil, kuid valitsusväed panid rahutustele kiiresti lõpu ning põletasid seejärel Leipzigi ametiühingu peakorteri hoone Volkshausi. [5]
Täiendavad kommunistide juhitud rahutused puhkesid 12. aprillil. Saksi sõjaminister Gustav Neuring (MSPD) tapeti sõjaveteranide poolt, kes olid kuulnud kuulujuttu, et nende hüvitisi kärbitakse. Järgmisel päeval kuulutas Saksimaa valitsus välja eriolukorra Saksimaal. Freikorpsi üksus Landjägerkorps Kindralmajor Maerckeri juhtimisel sisenes 11. mail Leipzigi, rahustas linna ilma inimohvriteta ja saatis laiali töölisnõukogu. [8]
1920. aasta oktoobris võttis Volkskammer vastu Saksimaa vabariikliku põhiseaduse ja saatis end laiali. 14. novembril valiti esimene Saksi parlament, kus sotsialistlikel parteidel oli väike enamus. [9]
Hilisem kommunistlik tegevus Saksimaal[muuda | muuda lähteteksti]
Ebaõnnestunud kommunistide ülestõus Kesk-Saksamaal 1920. aasta märtsis, tuntud kui märtsiaktsioon, leidis aset peamiselt Preisimaa Saksimaa provintsis, mitte Saksimaal endas, kus ainsad märkimisväärsed sündmused olid valitsushoonete ebaõnnestunud pommirünnakud Dresdenis, Leipzigis ja Freibergis. [10]
Oktoobris 1923 raputas Weimari Vabariiki mitmed kriisid, millest olulisim oli Ruhri okupeerimine Prantsuse ja Belgia vägede poolt. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei juhtkond survestas Saksamaa Kommunistlikku Parteid (KPD) kasutama olukorda Saksamaal revolutsiooni käivitamiseks. Sündmusi, mis järgnesid Saksimaal, Tüüringis ja mujal üle vabariigi, hakati nimetama "Saksa oktoobriks". 10. oktoobril nimetas Saksimaa minister-president Erich Zeigner oma kabinetti kaks KPD liiget. Berliin nõudis, et ta need eemaldaks ja kui ta keeldus, andis korralduse relvastatud sekkumiseks Saksimaa vastu. Reichswehri väed sisenesid Saksimaale 23. oktoobril ning tagandasid Zeigneri ja tema kabineti ametist ilma vägivalla ja verevalamiseta. Kuna töötajad olid näidanud, et nad ei soovi võidelda, katkestas KPD katse algatada revolutsioon. [11]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Souveränes Königreich Sachsen 1815–1918" [The Sovereign Kingdom of Saxony 1815–1918]. sachsen.de (saksa). Originaali arhiivikoopia seisuga 2. oktoober 2023. Vaadatud 20. juunil 2023.
- ↑ Ostrowski, Marius S. (2019). [[[:Mall:Google books]] Eduard Bernstein on the German Revolution. Selected Historical Writings]. New York: Springer International. Lk 111. ISBN 9783030277192.
{{cite book}}: kontrolli parameetri|url=väärtust (juhend) - ↑ "Souveränes Königreich Sachsen 1815–1918" [The Sovereign Kingdom of Saxony 1815–1918]. sachsen.de (saksa). Originaali arhiivikoopia seisuga 2. oktoober 2023. Vaadatud 20. juunil 2023.
- ↑ 4,0 4,1 Vestring, Sigrid (1987). [[[:Mall:Google books]] Die Mehrheitssozialdemokratie und die Entstehung der Reichsverfassung von Weimar, 1918/1919] [Majority Social Democracy and the Emergence of the Weimar Constitution, 1918/1919] (saksa). Münster: Lit. Lk 74–75.
{{cite book}}: kontrolli parameetri|url=väärtust (juhend) - ↑ 5,0 5,1 Pryce, Donald B. (juuni 1977). "The Reich Government versus Saxony, 1923: The Decision to Intervene". Central European History. 10 (2): 113–115. DOI:10.1017/S0008938900018367. JSTOR 4545794 – cit. via JSTOR.
- ↑ 6,0 6,1 Pohl, Karl Heinrich (2022). Sachsen 1923. Das linksrepublikanische Projekt – eine vertane Chance für die Weimarer Demokratie? [Saxony 1923. The Left-Republican Project – a Missed Chance for Weimar Democracy?] (saksa). Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht. Lk (ebook). ISBN 9783647993676.
- ↑ "Der Erste Weltkrieg in Sachsen" [The First World War in Saxony]. Sächsische Landeszentrale für politische Bildung (saksa). Vaadatud 19. juunil 2023.
- ↑ 8,0 8,1 Otto, Martin (2008). [[[:Mall:Google books]] Von der Eigenkirche zum Volkseigenen Betrieb. Erwin Jacobi (1884–1965) : Arbeits-, Staats- und Kirchenrecht zwischen Kaiserreich und DDR] [From His Own Church to the People's Own Enterprise. Erwin Jacobi (1884–1965) : Labor, State and Church Law between the Empire and the GDR] (saksa). Tübingen: Mohr Siebeck. Lk 44. ISBN 9783161495021.
{{cite book}}: kontrolli parameetri|url=väärtust (juhend) - ↑ 9,0 9,1 Krause, Henry; Nakoinz, Rico; Budai, Judith (10. detsember 2020). "Revolution und Demokratie. Sachsen in den Umbrüchen des 20. Jahrhunderts" [Revolution and Democracy. Saxony in the Upheavals of the 20th Century]. issuu.com (saksa). Sächsische Staatskanzlei. Vaadatud 21. juunil 2020.
- ↑ Leicht, Johannes (14. september 2014). "Die Märzkämpfe in Mitteldeutschland 1921" [The March Battles in Central Germany 1921]. Deutsches Historisches Museum (saksa). Vaadatud 26. juunil 2023.
- ↑ Scriba, Arnulf (14. september 2014). "Der "deutsche Oktober" 1923" [The "German October" 1923]. Deutsches Historisches Museum (saksa). Vaadatud 26. juunil 2023.