Saarmakoer

Allikas: Vikipeedia
Saarmakoer
Kingstree Chieftain ja Ch. Actaeons Precocious with Kingstree
FCI standard nr 294
Rühm 6: hagijad, verejäljekoerad ja sugulastõud
Alarühm 1: hagijad
Alajaotis 1: suurekasvulised
Standard nr 294   27.01.2011 (en et)
Päritolumaa  Inglismaa
Kohalik nimi English Otterhound
Töökatsed ei
Tunnused
Turja kõrgus isased u 69 cm,
emased u 61 cm
Kaal 35–54 kg
Kattekarv karmikarvaline õline topeltkarvastik
Karvkate hall, punane, sinine, liivakarva, nisukarva; keelatud on valge maksapruuniga[1][2]
Eluiga 12–15 aastat
Märkused Teda peetakse briti kõige ohustatumaks tõuks.
Koer (Canis lupus familiaris)

Saarmakoer on vana briti koeratõug, kelle päritolu pole teada. Ta aretati saarmaste jahiks. FCI klassifikatsiooni järgi kuulub ta 6. rühma suurekasvuliste hagijate alarühma.

Tõustandardis on kirjas, et ta on suur ja tugev koer, kelle kehaehitus on eelkõige sobiv pikka aega järjest vees töötamiseks, ent ta on suuteline jahti pidama ka maismaal.[1][2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed teadaolevad saarmakoera meenutavad isendid pärinesid 19. sajandi Põhja-Inglismaalt. Tema aretuses kasutati nii inglise kui ka prantsuse päritolu jahikoeri, näiteks Vendéeni väikest bassetit-grifooni, Vendéeni suurt bassetit-grifooni, Niverne'i grifooni ja verekoera.[3] Saarmakoer on üks äärdeilterjeri eellastest.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Saarmakoer on suur karmikarvaline silmatorkava peaga jahikoer. Ta on tugeva peaga ja erakordselt pika galopisammuga. Kõnnak on vaba ja lohisev. Saarmakoer pidi jahti pidama nii maal kui ka vees ning temas on kombineeritud paljude linnukoerte omadused, näiteks õline karm topeltkarvastik ja ujulestadega jalad.[4]

Turjakõrgus on isastel koertel umbes 69 ja emastel umbes 61 cm. Kaal jääb 36 ja 54 kg vahele. Karva värvus võib olla ükskõik milline linnukoertel lubatavatest värvustest: hall, punane, sinine, liivakarva, nisukarva. Lubatud on väikesed valged markeeringud. Keelatud on valge maksapruuniga ja valge koer selgete mustade või pruunide laikudega.

Tõu puhul oluline joon on rippuvad kõrvad, mis on nii pikad, et ulatuvad sirgekstõmmatuna ninapeeglini. Kõrva eesserv murdub sissepoole, andes näole uudishimuliku välimuse. Silmad jätavad aruka mulje, nende värvus sõltub koera pigmendist; kollased silmad ei ole soovitavad. Saarmakoertel on äärmiselt tundlik nina, mis teeb neid igasuguste lõhnade suhtes väga uudishimulikuks, mistõttu vajavad nad õues liikudes pidevat järelevalvet.[5] Nad on sõbralikud koerad iseäraliku bassihäälega, mida nad tihti kasutavad.[6]

Tervis[muuda | muuda lähteteksti]

Tõu keskmine eluiga on veidi üle kümne aasta. Umbes veerand koertest elab 12–15-aastaseks.[7] Teadaolevalt on vähemalt üks isend elanud 16-aastaseks.

Saarmakoer naudib füüsilist koormust, kuid on sisetingimustes enamjaolt laisa käitumisega. Nad on head perekoerad, kuid vajavad kõrget aeda, sest madalast hüppavad nad jahihoos kergesti üle.

Hoolimata väikesest genofondist on saarmakoer üldiselt terve tõug, kuid tal esinevad samad haigused, mis teistelgi suurtel kiire kasvuga koertel. Levinud probleemid on küünarliigese- ja puusadüsplaasia ning puusa ja küünarliigese väärareng. Need ei tekita alati valu, aga võivad põhjustada lonkamist ja piirata koera liikuvust ning viia ka artriidini. Selle veaga koeri ei tohiks aretuses kasutada, ent enamikul saarmakoertel on halvad puusad ja küünarliigesed. Probleemi saab leevendada, vältides kutsika kasvu ajal kõrgetest kohtadest hüppamist, trepist käimist või kõvadel pindadel liikumist. Nii saavad lihased tugevneda ja luid toestada.[8]

Saarmakoertel võib nende kõrvatüübi tõttu esineda kõrvapõletikku ja sügava rinnakorvi tõttu songa või maokeerdu.

Tõus esineb ka epilepsiat, mis on pärilik. Seni teadmata põhjustel ei paista Ameerika saarmakoertel esinev epilepsia olevat surmav, samas Ühendkuningriigi saarmakoerte epilepsia on tihti ravimatu ja enamjaolt surmav.[9]

Ohustatus[muuda | muuda lähteteksti]

Maailmas on hinnangute kohaselt 1000 saarmakoera. Teda peetakse briti kõige ohustatumaks tõuks, näiteks 2011. aastal registreeriti vaid 15 uut koera.[10] Seda põhjustab osaliselt see, et saarmakoeri pole kunagi olnud kuigi palju – isegi 20. sajandi alguses, mil saarmajaht oli oma populaarsuse kõrgpunktis, oli koeri vähe. Nad on Ühendkuningriigi kennelliidu ohustatud tõugude nimekirjas ning tõu päästmiseks tehakse suuri pingutusi.[11][12]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Otterhound" (pdf) (inglise). FCI. Vaadatud 24.11.2017.
  2. 2,0 2,1 "Saarmakoer" (pdf). EKL. Vaadatud 23.11.2017.
  3. http://clubs.akc.org/ohca/OH-history.html
  4. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. juuni 2012. Vaadatud 20. aprillil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  5. "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 2. november 2013. Vaadatud 20. aprillil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  6. http://www.youtube.com/watch?v=ArG0-FG8cbw Otterhounds Sing
  7. http://www.aht.org.uk/skins/Default/pdfs/otterhoundmortality.pdf
  8. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. aprill 2013. Vaadatud 20. aprillil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  9. http://www.aht.org.uk/skins/Default/pdfs/otterhoundmainreport.pdf
  10. "UK native dog breeds 'at risk of extinction', BBC News
  11. "The puppies rarer than giant pandas", The Daily Telegraph, 5. märts 2007, lk 9
  12. "Yesterday's Dogs?, Daily Mail

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]