Saarmakoer

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Saarmakoer
Two otterhounds.jpg
Kingstree Chieftain ja Ch. Actaeons Precocious with Kingstree
FCI standard nr 294
Rühm 6: hagijad, verejäljekoerad ja sugulastõud
Alarühm 1: hagijad
Alajaotis 1: suurekasvulised
Standard nr 294   27.01.2011 (en et)
Päritolumaa Inglismaa Inglismaa
Kohalik nimi English Otterhound
Töökatsed ei
Tunnused
Turja kõrgus isased u 69 cm,
emased u 61 cm
Kaal 35–54 kilo
Kattekarv karmikarvaline õline topeltkarvastik
Karvkate hall, punane, sinine, liivakarva, nisukarva; keelatud on valge maksapruuniga[1][2]
Eluiga 12–15 aastat
Märkused Teda peetakse briti ohustatumaks tõuks
Koer (Canis lupus familiaris)

Saarmakoer on vana briti koeratõug, kelle päritolu pole teada. Ta aretati saarmaste jahiks. FCI klassifikatsiooni järgi kuulub ta 6. rühma suurekasvuliste hagijate alarühma.

Tõustandardis on koera kasutuse kohta kirjas järgmist: „Suur ning tugev koer, kelle kehaehitus on eelkõige sobiv pikka aega järjest vees töötamiseks, ent ta on suuteline ka maismaal jahti pidama.“[1][2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed teadaolevad saarmakoera meenutavad isendid pärinesid 19. sajandi Põhja-Inglismaalt. Tema aretuses kasutati nii inglise kui prantsuse päritolu jahikoeri, näiteks vendéeni väike basset-grifoon, vendéeni suur basset-grifoon, niverne'i grifoon ja verekoer.[3] Saarmakoer on üheks äärdeilterjeri eellaseks.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Saarmakoer on suur karmikarvaline jahikoer, kellel on silmatorkav pea. Ta on tugeva peaga ja erakordselt pika sammuga galopiga. Kõnnak on vaba ja lohisev. Saarmakoer pidi jahti pidama nii maa peal kui ka vees ja temas on kombineeritud mitmete linnukoerte omadused, näiteks õline karm topeltkarvastik ja ujulestadega jalad.[4]

Turjakõrgus on isastel koertel umbes 69 ja emastel umbes 61 cm. Kaal jääb 36 ja 54 kg vahele. Karva värvus võib olla ükskõik milline linnukoertel lubatavatest värvustest: hall, punane, sinine, liivakarva, nisukarva. Lubatud on väikesed valged markeeringud. Keelatud on valge maksapruuniga; valge koer selgete mustade või pruunide laikudega.

Tõu puhul oluline joon on rippuvad kõrvad, mis on parajasti nii pikad, et ulatuvad sirgekstõmmatuna ninapeeglini. Kõrva eesserv murdub sissepoole, andes näole uudishimuliku välimuse. Silmad jätavad aruka mulje, nende värvus sõltub koera pigmendist; kollased silmad ei ole soovitavad. Saarmakoertel on äärmiselt tundlik nina, mis teeb neid igasuguste lõhnade suhtes väga uudishimulikuks, seetõttu vajavad nad õues liikudes pidevat järelevalvet.[5] Nad on sõbralikud koerad iseäraliku bassihäälega, mida nad tihti kasutavad.[6]

Tervis[muuda | muuda lähteteksti]

Tõu keskmine eluiga on veidi üle kümne aasta. Umbes veerand koertest elab 12–15-aastaseks.[7] Teadaolevalt on vähemalt üks isend elanud 16-aastaseks.

Saarmakoer naudib teatavat füüsilist koormust, kuid sisetingimustes on enamjaolt laisa käitumisega. Nad on head perekoerad, kuid vajavad kõrget aeda, sest hüppavad madalast aiast jahihoos kergesti üle.

Hoolimata väikesest genofondist on saarmakoer üldiselt terve tõug, kuid tal esinevad samad haigused, mis teistelgi suurtel kiire kasvuga koertel. Levinud probleemid on küünarliigese- ja puusadüsplaasia ning puusa ja küünarliigese väärareng. Need ei tekita alati valu, võivad aga põhjustada lonkamist ja piirata koera liikuvust. Nad võivad viia ka artriidini. Selle veaga koeri ei tohiks aretuses kasutada, ent enamikul saarmakoertel on halvad puusad ja küünarliigesed. Probleemi saab leevendada, vältides kutsika kasvu ajal kõrgetest kohtadest hüppamist, trepist käimist või kõvadel pindadel liikumist. Nii saavad lihased tugevneda ja luid toestada.[8]

Saarmakoertel võib nende kõrvatüübi tõttu esineda kõrvapõletikku ja sügava rinnakorvi tõttu songa või maokeerdu.

Tõus esineb ka epilepsiat, mis on pärilik. Seni teadmata põhjustel ei paista Ameerika saarmakoertel esinev epilepsia olevat surmav, samas kui Ühendkuningriigi saarmakoerte epilepsia on tihti ravimatu ja enamjaolt surmav.[9]

Ohustatus[muuda | muuda lähteteksti]

Maailmas on hinnanguliselt 1000 saarmakoera isendit. Teda peetakse briti ohustatumaks tõuks, näiteks 2011. aastal registreeriti vaid 15 uut koera.[10] Seda põhjustab osaliselt see, et saarmakoerad pole kunagi olnud eriti arvukad ja isegi 20. sajandi alguses, mil saarmajaht oli oma populaarsuse kõrgpunktis, oli koeri ikkagi vähe. Nad on Ühendkuningriigi kennelliidu ohustatud tõugude nimekirjas ning tõu päästmiseks tehakse suuri pingutusi.[11][12]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]